Noored õhuakrobaadid kehastuvad krapsakateks vanadaamideks

Tsirkusetrupp Big Wolf Company läheb sel suvel tuurile üle Eesti, mängides nostalgilis-humoorikat lavastust „Igavikuline õhtusöök“. Kahe peaosalisena astuvad lavale tsirkuseartistid Grete Gross ja Lizeth Wolk.

Tsirkus pole Eestis päris võõras ala, ent professionaalses tsirkusekoolis õppe saanud artiste on meil veel vähe, vaid ühe käe sõrmede jagu. Grete Gross ja Lizeth Wolk lõpetasid 2015. aastal SaSaki tsirkusekooli Soomes ja sama aasta sügisel asutasid oma trupi, Big Wolf Company. Sellest alates on nad üles astunud nii Eestis kui ka mujal maailmas, näiteks Taanis, Saksamaal, Türgis, Araabia Ühendemiraatides ja viimati ka Kongos.

Omaloodud tükki „Igavikuline õhtusöök“ on nad varem mänginud Tallinnas Von Krahli teatris, nüüd otsustasid nad sellega suvetuurile minna ja anda oma parima, et panna kogu Eesti tsirkust armastama.

Tsirkusesse armunud

Grete räägib, et alustas tsirkuses üsna noorelt. Ta läks juba üheksa-aastaselt tsirkusestuudiosse Folie, mis tegutses Tallinnas Salme kultuurikeskuses. „Sel ajal see oli lihtsalt hobi nagu iga teine. Mu isa avastas selle, mõtles, et see oleks sobiv ala tütrele, kes igal võimalikul hetkel puu otsa ja igale poole mujale ronib. Nii ma siis läksingi sinna trenni,“ meenutab Grete. Lisaks käis ta suviti reisimas ja nägi tsirkust mujal Euroopas.

Lizeth oli alustades veidi vanem, ta kohtus Gretega siis, kui too juba tsirkusestuudios käis. „Üks teine sõbranna käis ka sealsamas ja lõpuks oligi nii, et kaks inimest on seal, tundsin, et nii lahe, ma lähen ka,“ räägib Lizeth, kes varem oli tegelenud muude aladega, nii kunsti kui ka muusikaga, aga pärast seda, kui tsirkuse avastas, jäi muu tagaplaanile. Nii käis ta neli aastat Folie tsirkusestuudios ja jätkas õpinguid Soomes.

Kui pärin, kas tsirkusekoolis oli ka raske õppida, tõdevad nad naerdes, et vist oli küll. Grete selgitab, et õpe oli seal hoopis teistsugune, väga füüsiline. „Kuus tundi päevas tegime kohustuslikku trenni ja siis tuli veel kolm tundi otsa. Kokku üheksa tundi trenni,“ räägib ta. Treeningud sisaldasid üldfüüsilist treeningut, et võhma juurde tuleks, akrobaatikatunde, kätelseisu tunde, tasakaalutunde, tantsutunde. Hiljem, kui spetsialiseeruti, lisandus ka loominguline pool.

„Ma arvan, et see kool oli hästi eriline selle poolest, et õpetas tsirkusele omast kogukonnatunnet. Meid oli 19, iga päev olime väga lähedalt füüsiliselt koos, pidevalt töötasime grupis ja üksteisega. Õpingud esitasid kindlasti suure väljakutse ja nõudsid väga palju, aga samas ei olnud koolis sellist artisti kui indiviidi kasvatamist, vaid väga oluliseks peeti seda, kuidas teistega koos töötatakse,“ rõhutab Grete. Lizeth lisab, et talle on hingelähedane see, et tsirkusepere on ka maailma mõistes väga pisike, kõik teavad üksteist. „Põhimõtteliselt see pere on üle maailma laiali, võid ükskõik mis kell minna kellegi juurde, kes on teises riigis,“ nendib ta.

Kolm aastat kestnud õpingud tipnesid tsirkuseartisti diplomiga. Grete spetsialiseerumine ehk põhiala on pilvekiik, Lizethil õhurõngas. Erinevaid tsirkusevahendeid proovinud Grete räägib, et jäi kangas kiikumise juurde seetõttu, et see tundus kehale kõige parem ja tekitas tunde, et tahaks seda uuesti kogeda. „Monorattaga sõitsin, žongleerisin, aga sellest ei tekkinud seda vau-tunnet,“ tõdeb ta. Grete ütleb, et tema jaoks on olnud põnev oma ala ise arendada ja leiutada, mis sõlmi teha, mismoodi kukkuda või ülespoole liikuda. Lizeth tõdeb, et tema vahendivalik läks lihtsalt – noorte tsirkusestuudiosse tulles oli ta suhteliselt vana ja kuskile pidi ju treener noore suunama. Kui treener temalt küsis, kuidas rõngas tundub, siis ei julgenud Lizeth ei öelda, kuigi tegelikult tahtis kangast proovida. Nii jäigi ta rõnga peale. „Aga samas ma ei kahetse ka. Mul oli tegelikult koolis võimalik ala vahetada, aga väga ei tahtnud,“ kinnitab Lizeth.

Igaühel koht olemas

Noored naised tõdevad, et tsirkuseartistiks saamine ei nõua spetsiifilisi füüsilisi eeldusi. „Tsirkuses on tegelikult igaühel koht olemas, ole sa väike või suur. Muidugi, kätes võiks jõudu olla. Ja tahet õppida. Aga selliseid piiranguid, et kui oled liiga suur või ei paindu piisavalt palju, siis ei saa tulla, pole me küll näinud,“ räägivad nad. „Muidugi teeme juurde ka üldfüüsilist trenni ega saa end n-ö lõdvaks lasta. Painduvus tuleb kasuks, sest annab suurema liikuvusamplituudi. Aga samas, kui jalad on liiga „kinni“, leiab teisi võimalusi.“

Kõige tähtsam on ikkagi treenida, kinnitavad nad. Siis kaob ka hirm trikkide tegemise ees. „Eks mingid uued trikid ja liikumised on algul ikka veidi hirmutavad, enne kui suudad need turvaliseks õppida,“ tõdeb Grete. „Mul on tekkinud suur turvatunne asjade suhtes, mis ripuvad laes ja ma olen kinni. See on hästi turvaline. Aga näiteks redel ei ole üldse turvaline, seda ei saa üldse usaldada, sest see käib lahti,“ naerab Grete.

Õhuakrobaatidest piigad on esinenud mitmel pool maailmas, viimati astusid nad üles eksootilises Kongos Brazzaville’is. Kongos esinemine oli küll väga teistmoodi kogemus, tõdevad nad. Sealsed vaatajad ei istu rahulikult paigal, vaid karjuvad etenduse ajal kaasa ja hüppavad püsti, kui midagi põnevat toimub. Eestis aga on paar korda juhtunud, et terve esinemise ajal on saalis haudvaikus ja alles pärast esinemise lõppu tullakse kiitma, et väga hea oli.

Tögavad vanainimesi

Lavastuses „Igavikuline õhtusöök“ kehastavad Grete ja Lizeth kahte vanadaami, kelle noorus möödus lavatähtedena publikut hullutades, ent kes nüüdseks on unustusse jäänud. Sellegipoolest jagub proua Helmil (Lizethi kehastuses) ja proua Martal (Grete kehastuses) veel bravuuri, krapsakust ja huumorimeelt.

Lizeth ja Grete räägivad, et lavastus tekkis soovist koos midagi teha ning eakate teema tuli sisse ilmselt just sel põhjusel, et tsirkuseartistide eluga käib paratamatult kaasas mõte sellest, millised nad on vanaks saades. „Peab püsima võimalikult kaua vormis, et saada tegutseda. Ja kuigi tänapäeval ei ole sellist telgiga tuuritamist, on reisimine ikkagi jäänud, sest ühe koha peal ei ole piisavalt tööd. Kuidas sa lood pere, kuidas sa hoiad tasakaalu elus?“ arutleb Grete. „Ega me tegelikult ei tea, kui kaua meie kehad vastu peavad, mis vigastused võivad tekkida, kui kaua selle tööga üldse saab jätkata. Mingis vanuses on asjal lõpp. Mis siis saab? Sealt see idee tuli,“ täiendab Lizeth. Selleks, et rollidesse paremini sisse elada, käidi 60+ festivalidel inimesi jälgimas.

Tükk sobib kõigile, võib tulla perega, ütlevad piigad. „Me ise alguses kartsime just seda, kuidas vanemad inimesed reageerivad. Äkki võetakse seda mõnitamisena? Me ju laval ikkagi tögame teineteist vanainimestena,“ räägivad nad. Aga üks soome vanamemm, kes kogu tüki ajal pisarateni naeris, hajutas selle kahtluse. Selles tükis toob lisapõnevust ka publikust võetud vabatahtlik, tänu millele lavastus kukub iga kord isemoodi välja. See on päriselt ka vabatahtlik, kinnitavad piigad. Ja kelner, kes samuti tükis kaasa lööb, on igas mängukohas erinev.

„Eestis on tsirkust nii vähe, meil on soov näidata, kui vinge see olla võib,“ kinnitavad Grete ja Lizeth. Ehkki nende lavastus on üles ehitatud kaasaegse tsirkuse moel siduva dramaturgiaga, tahavad nad selle etendusega teha kummarduse just traditsioonilisele tsirkusele, millest kõik kunagi algas.

---

„Igavikuline õhtusöök“

Idee ja teostus: Big Wolf Company koosseisus Grete Gross ja Lizeth Wolk
Laval: Grete Gross, Lizeth Wolk
Repetiitor, lavastuskonsultant: Kaspar Jancis ja Kaja Lindal
Assisteeriv kunstnik: Maarja Roolaht
Produktsioon: Karmen Aasanurm

Etendused toimuvad
30. juunil Kernu mõisa küünis
5. juulil Haapsalu kultuurikeskuses
7. juulil Paide muusika- ja teatrimajas
28. juulil Mooste mõisa folgikojas
1. augustil Viljandi Koidu seltsimajas

----

Klounihirm, ei tea, millest see tuleb?

„Nagu igal alal on ka tsirkuses oluline, mis tasemel asja tehakse. Kehva klouni on päris õudne vaadata küll,“ naerab Grete. „Paljudel võib just see kogemus olla. Mina olen näinud väga-väga vingeid kloune. Mul oli ka pikalt eelarvamus, et ei tea, mis need klounid ikka… Meil oli koolis kaheksapäevane intensiivkursus klounaadis. Arvasime algul, et issand jumal, nüüd ei saa normaalselt trenni teha, peab seal klounikursusel käima. Ja siis avastasime, kui vinge see on, ja tegelikult kui raske on, nagu meie treener õpetas, leida endas see ilus idioot, lapselik luba eksida ja olla rumal. See oli väga hea kogemus,“ ütleb Grete. „Ega igaüks ei sobi ka klouniks, seal on ränk töö taga,“ täiendab Lizeth.