MIS ILM?!: Kui inimene lamab intensiivravipalatis ega ulatu aknast väljagi vaatama, on akna taga olev ilm küll viimane asi, mis teda huvitab (pildilolija näol pole siiski tegemist Eliisega, kes oma üleelamistest räägib).Foto: Henrik Sorensen / Getty Images
Sirje Presnal 28. juuni 2018 00:01
Eliise Tähe läks haiglasse enesekindla ja õnneliku noore naisena. Ta oli just lõpetanud doktorantuuri, tegeles vaimsete praktikatega ning tundis end suurepäraselt. Ent uuringud näitasid tema südameklappides riket ja tohtrite hinnangul oli operatsioon ainus võimalus süda taas töökorda saada. Paraku ei läinud kõik ootuspäraselt…

Eliise Tähe läks haiglasse enesekindla ja õnneliku noore naisena. Ta oli just lõpetanud doktorantuuri, tegeles vaimsete praktikatega ning tundis end suurepäraselt. Ent uuringud näitasid tema südameklappides riket ja tohtrite hinnangul oli operatsioon ainus võimalus süda taas töökorda saada. Paraku ei läinud kõik ootuspäraselt…

„Pidin olema umbes kümne päeva pärast tagasi kodus. Kui ärkasin, sain teada, et viibisin pikka aega hoopis kunstlikus koomas,“ muigab Eliise mõrult. kahe maailma vahel vaakumine kestis nädalaid. Noore naise lähedased olid lootust kaotamas, juba olid valmis valitud matuseriided ja koostatud matusekõnegi. Ent Eliise ärkas. Sada päeva intensiivraviosakonnas ning poolteist kuud taastusravis – noor organism toibus.

Oma piinarikkast toibumisest kirjutas Eliise raamatu „Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda“. See ei ole optimismisüstiv happy ending story, nagu tervenemislood tihti. Vastupidi. „Selles raamatus on küll kirjas palju ilusat, kuid on edasi antud ka tõeline valu ja päris hirmud,“ sõnab Eliise.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad