Selle asemel, et kümme päeva pärast operatsiooni koju naasta, aheldati noor naine juhtmete-voolikute külge
SADA PÄEVA INTENSIIVRAVIPALATIS: "Mäletan peeglist vastu vaatavaid enda silmi ja ilmet. Ma ei ole iial näinud kellegi näos nii palju hirmu." (49)
Eliise Tähe läks haiglasse enesekindla ja õnneliku noore naisena. Ta oli just lõpetanud doktorantuuri, tegeles vaimsete praktikatega ning tundis end suurepäraselt. Ent uuringud näitasid tema südameklappides riket ja tohtrite hinnangul oli operatsioon ainus võimalus süda taas töökorda saada. Paraku ei läinud kõik ootuspäraselt…
„Pidin olema umbes kümne päeva pärast tagasi kodus. Kui ärkasin, sain teada, et viibisin pikka aega hoopis kunstlikus koomas,“ muigab Eliise mõrult. kahe maailma vahel vaakumine kestis nädalaid. Noore naise lähedased olid lootust kaotamas, juba olid valmis valitud matuseriided ja koostatud matusekõnegi. Ent Eliise ärkas. Sada päeva intensiivraviosakonnas ning poolteist kuud taastusravis – noor organism toibus.
Oma piinarikkast toibumisest kirjutas Eliise raamatu „Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda“. See ei ole optimismisüstiv happy ending story, nagu tervenemislood tihti. Vastupidi. „Selles raamatus on küll kirjas palju ilusat, kuid on edasi antud ka tõeline valu ja päris hirmud,“ sõnab Eliise.
Tagantjärele usub Eliise, et kui oleks saanud igakülgset faktipõhist infot, mida patsiendil on õigus saada, oleks ta operatsioonist keeldunud. Kuid spekuleerimisel pole nüüd enam mõtet – ta otsustas ju operatsiooni kasuks."
Tagantjärele usub Eliise, et kui oleks saanud igakülgset faktipõhist infot, mida patsiendil on õigus saada, oleks ta operatsioonist keeldunud. Kuid spekuleerimisel pole nüüd enam mõtet – ta otsustas ju operatsiooni kasuks."