"Eliise räägib raamatus, et südamekirurgi konsultatsioonile minnes oli ta optimistlik – ta oli terve ja oma täiskasvanuea parimas füüsilises vormis. Kirurgi kabinetis aga võtsid asjad oodatust teise pöörde. „Kirurg isegi ei vaadanud mulle otsa. Ta oli mühakas, kalk ja ebaviisakas,“ kirjeldab Eliise. „Mingit konsultatsiooni ei tulnud. Mingeid selgitusi ma ei saanud. Mulle öeldi vaid, et minusugusele l@llpeale pole mõtet asju seletada – operatsiooni on vaja, oleks juba varem vaja olnud. Polnud tähtis, kuidas ma end tundsin, operatsiooni oli ikkagi vaja. Ja mulle keelduti enne rohkem infot jagamast, kui operatsiooniga nõustun.“ Tagantjärele usub Eliise, et kui oleks saanud igakülgset faktipõhist infot, mida patsiendil on õigus saada, oleks ta operatsioonist keeldunud. Kuid spekuleerimisel pole nüüd enam mõtet – ta otsustas ju operatsiooni kasuks."
ei ole artiklit täismahus lugenud, ehk ütleksite, miks läks südamekirurgi konsultatsioonile terve ja elu parimas vormis inimene? Ja mitte iialgi ei usu, et arst ütleb patsiendile, et l@llpeale pole mõtet selgitada midagi.Olen palju erinevate arstide juures käinud.
"Eliise räägib raamatus, et südamekirurgi konsultatsioonile minnes oli ta optimistlik – ta oli terve ja oma täiskasvanuea parimas füüsilises vormis. Kirurgi kabinetis aga võtsid asjad oodatust teise pöörde. „Kirurg isegi ei vaadanud mulle otsa. Ta oli mühakas, kalk ja ebaviisakas,“ kirjeldab Eliise. „Mingit konsultatsiooni ei tulnud. Mingeid selgitusi ma ei saanud. Mulle öeldi vaid, et minusugusele lollpeale pole mõtet asju seletada – operatsiooni on vaja, oleks juba varem vaja olnud. Polnud tähtis, kuidas ma end tundsin, operatsiooni oli ikkagi vaja. Ja mulle keelduti enne rohkem infot jagamast, kui operatsiooniga nõustun.“ Tagantjärele usub Eliise, et kui oleks saanud igakülgset faktipõhist infot, mida patsiendil on õigus saada, oleks ta operatsioonist keeldunud. Kuid spekuleerimisel pole nüüd enam mõtet – ta otsustas ju operatsiooni kasuks."
Ma ei saa aru, miks peab kirurgi materdama. Sa oleks parema meelega surnud või? Lausidiootsust tuleb absoluutselt igast kanalist. Et te teaksite, siis see Eliise Tähe on väljamõeldud nimi, nii et ETIS-est pole mõtet otsima hakata (kellel pole ligipääsu artiklile).
kui arste ie oleks, siis ei olks ka elusolendeid, meenutagem , valu vastu on olemas abi, kuid tihti unustame selle olemasolu, karjume appi ja abi tuleb, et leevendada seda mida me kõige rohkem vajame, seega minu lugpidamine kiirabiarstidele
Ajad on lihtsalt muutunud. Varem oli inimestel omaenda isiklik elu, kus paljud intiimseid mõtted ja südameasjad jäeti enda teada, need olid nö pühad ja puutumatud. Nüüd on moes end viimse kui keharakuni võhivõõraste ees pahupidi pöörata ja näitusele riputada. Ja meedia võimendab seda mõnuga, sest rahvas ju loeb ja klikib ja kommenteerib. Kas niisugused asjad ei võiks siiski jääda privaatseks ja rohkem omade vahele, kes millise foobia all kannatab ja mis on tema passiandmed.
vastsündinud ka tegelevad teatud üppetundidega, jääb mulje ,et noor daam eitahtnudki selles eluetapil sündida, oodaku uuestisündi, kus on kõik uus ja ema isa ka uuel tasemel, seega noored, jätke teinepoolsus rahule
Ei ole küll kuskil kuulnud, et teistel oleks kohustuseks pandud nende intiimsemate mõttete ja südameasjade lugemine. See on iga vaba valik, kas ta tahab selle inimese elu osaks saada või mitte.
ära mõnita. See naine selliste mürkide tõttu end varjabki ja minul ka hing katki,et meedia annab õiguse sinusugustele edasi halvustada(anonüümne ohver ah võin edasi ussitada) Nimed ja pilt hoiaks tagasi või kutsuvad teised kommijad korrale..
ääretult kurb, et selline "teos" pandi kokku ilma, et arsitdega oleks räägitud. Olen ise klapiopertsiooni läbi teinud sealsamas kliinikumi kardiokiurgia osakonnas, töötajad on ülimalt hoolivad ja kompetentsed. Ühtki klapioperatsiooni ei tehta ilma vajaduseta, inimene on reeglina eelnevalt haiglauuringutel mis võimaldab probleeme ja võimalikul lõikusega seonduvat täpsustada. Paraku käivad südameoperatsioonid nii, et inimese süda ja muud organid, kopsud näiteks, pannakse seisma. Ehkki tavaliselt õnnestub need peale operatsiooni probleemideta taas tööle saada, ei pruugi see alati õnnestuda. Samamoodi uue klapiga harjumine organismi poolt. Kui nüüd see ajalehe kangelane tõeti on PhD, siis ülimalt kummaline, et ei viitsinud enne operatsiooni uurida sellega seonduvat infot. Südamelõikused on ühed keerukamad operatsioonid üldse. Tehnika on ju üle maailma sama, meie omadel Karolinska institutiga koostöö, ja andmed on võrreldavad. Jah, südameoperatsioonidega, isegi sondeerimisega kaasneb alati surmaoht, nägin kusagil isegi ebaõnnestunud operatsioonide protsenti. Vahe on selles, et ilma operatsioonita oleks surm mitte oht vaid reaalsus. Arusaamatu, mille üle üldse pahandada, 10 päevaga haiglast välja saamine on muideks siiski väheke haruldane, enamik on haiglas kauem. Ka mina olin, phD kraadile vaatamata
Minu soomlasest naaber oli Soomes opil südamega. Vahetati välja veresooned ja veel midagi. Oli ära kolm nädalat ja hakkas kohe autoga sõitma. Nüüd terve.
on Soomeski neid, kellel tekivad probleemid operatsiooni järgselt, pealegi loetakse veresoonte lõikust pisut kergemaks. Mina hakkasin autoga sõitma isegi 2 nädalat peale klapi operatsiooni, kuigi seda ei soovitata. Näiteks UK haiglad soovitavad auto juhtimisest hoiduda koguni 6 nädalat. Kardiokirurgias ei ole mingeid riikidevahelisi vastuseise, nii USAS kui Venemaal kasutatatake samu tehnikaid ja kirurgid üle maailma suhtlevad pidevalt omavahel. Ka Eesti omad on pidevas läbikäimises nii soomlaste kui rootslastega, Tartu osakonnajuhtaja koguni Afganistanis sõjaväekirurgina praktiseerinud. Minu meelest on see artikkel üpris tendentslik, sest inimesele anti ju tagasi tema elu.
Kas sellest võib välja lugeda, et need "vaimsed praktikad" on kõik üks jama? Et kui päriselt on raske, siis ei ole inimesel nendest mingit abi ja kõik see osutub tühiseks leelotamiseks? Ja nüüd peale kõike neid kogemusi, ei mingit abi - meditatsioon, kõrgemal teadvuse tasandil olemine ja kõik see - täiesti kasutu? Enne tasub rääkida sellest, kuidas tunneme rõõmu vähesest jne, aga kui päriselt on vaja õppida vähesest rõõmu tundma ja pühitseda iga päeva, siis on äkki rõõmutu ja sünge inimene...
arstid ei puutu küll asjasse ... tegu oli vaimse praktikaga .. tegelen ise sellega ja tean, et vaimsed praktikad viivadki sügavamate kogemusteni ja kui kui tavameditsiin sekkub, siis võibki karmiks asi minna. Neil puudub teadmine ja kogemus vaimsest maailmast ja et inimene on vaimne olend. Inimene ise põhjustas nii terviserikke, kui ka ka selle pika seisundi - alateadlikult. Seega kui te ISE ei tea ega soovi võtta vastutust, siis ärge tegelge vaimsete praktikatega.
Sellised klapirikked on enamasti kaasa sündinud või arenenud väga kiiresti tänu geneetilisele eelsoodumusele. Kui vaime praktika ei ole teinud inimest mõistvamaks ja elust arusaavamaks, pole seda mõtet praktiseerida. Inimene, kes oma abistajaid halvustab, ei ole õppinud elult midagi. Olgu ta oma meelest nii vaime kui tahes.
Kogemus, on ta nüüd "sügav" või "mitte sügav" jääb ikkagi kogemuseks. Vaimne praktika või mitte...Et siis inimene ise põhjustas...ja et alateadlikult? Proovi minna nö. „Isena“ alateadvuse juurde ... vaata kaugele Sind lubatakse...:)
Nõuandja eriti peab nimega olema,et ka meditsiiniohvrid julgeks tänavale tulla ja puudega õpiks elama. Ma ei saa kunagi üle aga tahan olla samamoodi kogemus edasiandja kuid suur erinevus: oma nimega,31a.
Ma lugesin seda 100päeva intensiivsis suure rõõmuga kuni loo lõpus tabas mind sokk. See polnud päris,see oli vale. Sain täieliku soki ja kirjeldan oma tundeid(mode ei lase läbi isegi). Issand ma lugesin inspiratsiooniga ,et tubli noor naine kes ilmutas raamatu. Kuid siis loo lõpus lõite kildudeks öeldes,et see pseudonüüm. Esinen ise õige nime alt kuigi väga ei taha pilgete hirmus(jah mind kiusatakse kommentaariumis)Kas te ise ka aru saate kui õel ja rõve see on? Ma värisen üle kere. Ma ka palju haiglates olnud ja kannatanud inimene. Pildile mitte tulemist mõistan aga nime varjamist ei. Ma ei saa aru kuna meedia lõpetab selle psüühilise terrori. Ma näen igas noores niigi ühte arga varjajat kes ei lähe eluga edasi. Ma olen sportlane kuid sellised asjad panevad mu hinge nii valutama,et lausa füüsiliselt tunnen. Mul tulid värinad ja südamekloppimine sokist ja rõvedusest ning valust ja raevust. Mis inimesed seal meedias küll töötavad? Olen 31 aga ikka saan valuhoope ja sokke. Jah ma olen puuetega neist osa elu jooksul saanud. Ühesõnaga miks te võtate võltse. Mina oleks ka saanud dramaatilise raamatu osaline olla. ma tahangi seda,et juurida noortes argus mida teie koos meediaga kinnistate. Vabandage aga ma olen sokis.. Ma olen ka kõik need põrgud läbi elanud ning ei taha iialgi pseudonüümina esineda. Meedia enam üldse ei lase haigeid pildile. Ainult anonüüm näited.
V.a. Kristiina! Te ju toonitate igas kommentaaris, et kasutataks oma õiget nime. Ja nüüd äkki selline lause, et tunnete kiusatust peituda varjunime taha. Kas inimesel on mitu nime: enda nimi, õige nimi ja vale nimi ning lisaks ka veel varjunimi. Millist on kommentaariumis kõige õigem kasutada?
Ma pole robot ja sellised asjad on hakanud minuni jõudma ja tervist lõhkuma rohkem kui 20sena. Kuid ma pole alla andja ning seni kui jõuan ikka nime alt. Küberkiusamine ja puudega inimeste arvamuse naeruvääristamine on järsult kasvanud(eriti kui peas) Eks meedia ka aitab kaasa. Mul on ka pöörane hirm taas tagasi siin riigis vananeda või hoolekandesse sattuda kus tähelepanu nautiva inimese eneseväärikus on 0.
Ma pole robot ja sellised asjad on hakanud minuni jõudma ja tervist lõhkuma rohkem kui 20sena. Kuid ma pole alla andja ning seni kui jõuan ikka nime alt. Küberkiusamine ja puudega inimeste arvamuse naeruvääristamine on järsult kasvanud(eriti kui peas) Eks meedia ka aitab kaasa. Mul on ka pöörane hirm taas tagasi siin riigis vananeda või hoolekandesse sattuda kus tähelepanu nautiva inimese eneseväärikus on 0.
ongi üks keasoleva indiviidi tunnus, peeglisse vaatamine tähendab seda, et kust kohast süüa saada, et keha ülevalpidada, selles on lähim miksi ja maksimarkentingid ja roheline sibul, meiki ja huulepulka peale kauba
Mind häirib alati see, et teemad, mis peaksid olema ühiskonnas avatud oma sisu poolest võimalikult suurele hulgale inimestest, on loetavad vaid raha eest. Nii vaatadki pealkirja ja põhimõtteliselt ei osta artiklit.
reeglina igal poolt netilehed on tasulised, meie Postimehes, Päevalehes ja Eesti Exspressis samuti, kommenteerimine samuti on Eesti omapära mite laialt levinud nähtus. Mis sa arvad, et siin PEAD tasuta saama?
KOMMENTAARID (49)