Olen väga nõus, et alusharidus vajab raha juurde. See peaks esmalt minema lasteaia kohatasu ja söögiraha kaotamiseks ning õpetajate töötasu suurendamiseks.
Kohustus paljudele, kasu vähestele
Mis juhtuks aga siis, kui jõustuks minister Repsi plaan muuta lasteaed mingis osas kohustuslikuks? Esmajoones kujuneks sellest järjekordne kontrollimeede lapsevanematele, kes oma lastega niikuinii tegelevad. Teiselt poolt ei saaks ilmselt ka see väike protsent lapsi, kes praegu lasteaias ei käi ja kelle pärast säärast muudatust teha tahetakse, sellest vajalikku abi. Väidetavalt jääb alusharidusest praegu kõrvale umbes 10% lastest, kellest vaid mingil osal on hiljem õpiraskusi. Järelikult me lisaksime kohustuse umbes 90% laste vanematele, täiendaksime ja lisaksime kontrolli- ning tugisüsteeme selleks, et aidata paari protsenti lapsi?
Seni teadaoleva plaani järgi on võimalik lapsi ka kodus koolitada ning neid aeg-ajalt nii-öelda ette näitamas käia. Vanem saab küll lisakohustuse lapsi etteantud kava järgi õpetada, kuid kas ja millised on seejuures siis lapsevanemate arendamise plaanid? Olen väga nõus, et ka lapsevanemaks olemist tuleb õppida, ja mulle meeldiks, kui seda õpetataks.
Minu senised neli last on päris palju lasteaias käinud, kuid samas olen nad igal võimalusel südamerahuga koju jätnud. Veedan lastega palju aega koos, sest usun, et selleks mul lapsed ju ongi. Samas ei ole ma neile kunagi teadlikult väga midagi õpetanud. Kuigi olen õpetajakoolituse läbinud ja aastaid lastelaagreid juhtinud, tunnen ma, et minus pole selliste algteadmiste õpetamiseks vajalikku oskust ja püsivust. Kõigi oma laste puhul olen aastate jooksul saanud tagasisidet, et näha on, et nendega on palju räägitud, nad on näinud reaalset elu, keegi ei aja hobust lehmaga segi ega otsi maasikaid õunapuu otsast. Samas on kõigi lastega olnud häda, et nad pole piisavalt kääridega lõiganud. Sest minule on käsitöö võõras teema ja minuga koos lapsed seda lihtsalt ei õpi. Nii ongi nad need teadmised saanud oma vahvatelt lasteaiaõpetajatelt. Seega – olen küll läbi teinud õpetajakoolituse ja enamiku olemasolevaid haridustasemeid, aga oma lapsi ma kodus koolitada ei oskaks. Järelikult ei saaks ma neid ka lasteaiast koju jätta.
Minister alustas valest otsast
Samas hirmutatakse nii lasteaia kui ka kooli puhul olukorraga, et ühel hetkel lähevad senised õpetajad enam-vähem korraga väljateenitud pensionile ning seejärel on pink tühi. Milline on siis see lasteaed, kuhu me oma lapsed kohustuslikus korras saadame? Kas esmalt poleks vaja tegelda sellega, et seal töötaksid tänapäevaste teadmiste ja oskustega õpetajad, kes paari aasta pärast ei lahkuks? See on see päriselt esmatähtis probleem.
Suur mure on ka tugiteenuste olemasolu. Mitte kõik lasteaialapsed ei saa vajaduse korral logopeedi, tervisetöötaja ja ehk ka psühholoogi abi. Sama kehtib koolis. Kui paljudest Eesti paikadest tuleb niisuguste teenuste nimel sõita suurtesse linnadesse, siis järelikult ei ole meil tugisüsteemidega kõik korras. Miks mulle tundub, et ministeeriumis mõeldakse pigem linnakeskselt ning Tallinna kuldsest ringist väljapoole jäävate inimeste eluoluga pole selliste mõtete puhul arvestatud?
Lasteaed on tänuväärne koht, sest lubab lapsevanematel tööl käia. Maailm on parem koht siis, kui igaüks teeb seda, milles ta hea on. Lapsevanemaks olemine ei tähenda, et inimene peaks oma kõige produktiivsemad eluaastad kodus lapsi valvama, ja lasteaed annab võimaluse töö- ja pereelu ühitada. Rõhk on aga sõnal “võimalus”. Lapsevanematele uute kohustuse panemine ning kontrollsüsteemi ülesehitamine ei ole see koht, mis meie ühist aega ja raha praegu kõige rohkem vajab. Kui ühte kohta raha juurde panna, siis jääb midagi tegemata. Teeme parem nii, et enne parandame praeguse süsteemi ära, mitte ei hakka üles ehitama uut, mis lisaks lapsevanematele kohustusi, kuid ei looks võimalusi.
Lapsed pidavat olema elu õied! Mulle meeldib, et minu omad õitsevad minu õue peal. Samas ei pea ju mina kohustuslikus korras oma aeda mitu korda rohkem väetama hakkama sellepärast, et mõni teine lapsevanem jätab enda oma hooletusse.
Autor kuulub Eesti Vabaerakonda.
Praegu ongi juhtunud nii, et kriitikat teevad need, kes olukorda vaatavad kõrvalt. Asjatundjad teavad niigi, et mõte on õige, aga ilmselt nende arvamused ei pääse meediakajastusse!
Edasi räägitakse, et pole haridust aga tööl hoitakse neid kinni ikkagi. Nooremaid sellepärast ei võetagi, et siis jäävad haridusteta sõbrannad ja muidu tuttavad tööta kui noor tuleb ja on haridusega. Keegi ei vaidle, et neil haridusteta töötajatel on aastatega juba kogemused omandatud ja noorel esialgu niipalju pole praktilisi oskusi. Samas ei ole see mõtteviis üldse jätkusuutlik, et nüüd läheb korraga üks generatsioon minema ja pärast meid tulgu veeuputus.
Lapsede võiksid tõesti olla kodus niipalju kui võimalik ja siis lasteaias kui saavad. Kodune keskkond on paljudele lastele positiivse mõjuga igal juhul ja kõigil teada ka lastreaia plussid.
Erakond kuhu keegi kuulub pole selles kirjatükis küll oluline.
Õigus on aga selles, et lasteaias töötab hulgaliselt isikuid, kes isegi vastavale haridusele vaatamata, selleks ei kõlba. Näiteks need pensionieelikud sõimavad oma lapselapsi ja ähvardavad ei tea millega, mida nad tegelikkuses täide viia ei tohigi. Aga kui laps näeb, et karistust ei järgne, siis... . Karistus peab olema reaalselt teostatav ja ka kui on ähvardatud, siis ka täide viidud. Näiteks millestki ilmajätmine. Aga mitte nii, et oma ema juurde ei saagi (Kirsti Timmer tõi sellise näite ja ka mina olen sellist kuulnud) või löödakse maha või saab kõvasti vitsa jne.