Vaata saadet „Puuduta mind!“ igal neljapäeval kell 18 Õhtulehe veebist ja Facebookist!
VIDEO | „Puuduta mind!“ 31. saade: oleme külas indiaaninaisel, kes käib öösiti libarebast jooksmas (35)
Reti juhindub indiaanirahvaste põhitõdedest ning jagab kogemusi ja teadmisi šamaanimaailma võimalustest. Hariduse poolest on ta kunstiõpetaja ning kasutab värve ja kujundeid, kui tervendavaid ja vabastavaid abilisi töös iseendaga ja oma kaaslastega.
Ise on ta öelnud enda kohta nõnda: "Olen looduseõpilane, kes õpib lindudelt ja loomadelt, puudelt ja kividelt, taevalt ja veelt. Usun, et vaid puhtas looduses on tervise lätted. Olen nagu indiaaninaine, kes saab kõik eluks vajaliku loodusest."
Seekord räägime suhtlemisest vaimumaailmaga, sellest, kudias kutsuda hinge- või väeloomi, koostöö nendega. Õpime sulgede abil tulevikku vaatama jms.
"Jagan oma teadmisi ja õpetusi igal suvel lastele ka indiaanilaagrites, viin läbi töötubasid täiskasvanutele. Tegelen kunstiteraapiaga, loovusinspiratsiooni ja tervendava maalimisega, juhendan ja julgustan," räägib Reti.
Reti oma oskustest ja kogemustest: "Kogu minu senine elu on olnud seotud muusika ja kunstiga. Kord on rõhuasetus muusikal, kord kunstil. Alates hetkest, mil otsustasin alustada kunstiteraapia õpinguid Tallinna Ülikoolis, olen neid kahte omavahel ühendades saavutanud tasakaalu ja iseenda parema mõistmise. Mõlemad, nii kunst kui muusika on tekkinud inimeste tunnete ja elamuste väljendamise vajadusest aastatuhandeid tagasi. See vajadus elab ka minus ja aeg-ajalt tahab kaasa haarata ümbritsevaid inimesi."
"Andes edasi oma oskusi ja kogemusi tunnen rõõmu, et suudan olla abiks imeliste helide ja kaunite piltide loomisel, mis väljendavad kõiki inimlikke tundeid ja meeleolusid. Minu süda tuksub indiaani trummi rütmis ja minu vaim hõljub lõkke suitsus. Indiaani rahvaste tarkused ja uskumused on mulle hingelähedased ning oma teadmisi olen jaganud kõigile kuulda soovijatele."
Kes on Reti ja mis seob teda rebastega?
Pärnumaal elav Reti tunnetas juba lapsena, et miski seletamatu seob teda rebastega. Küpse naisena oskab ta sellele seletuse anda, sest tema kodus elabki mõistatuslik farmirebaste järeltulija kuld- ehk suitsjaspunane rebane. Reti suur sõber ja hingesugulane.
Retil on kombeks koguda ka rebasesabasid ja -nahku. "Tuttavad teadsid, et mulle rebased väga meeldivad, ning kinkisid neid mulle. Nagu ka maale, kus kujutatud rebast. Karvad, sabad, nahad – suhtun nendesse kui elusolenditesse."
Seejärel soovis Reti endale juba päris rebast.
"Tahtsin päris elusat rebast, keda tundma õppida. Looma, kes läbi aastate, justkui hiilides oli mulle aina lähemale tulnud. Olen korjanud maanteede äärest surnuks sõidetud rebaseid, aga esimese hukkunud looma leidsin oma kodu lähedalt – ilus ja uhke rebane oli millegipärast suure puu kahe haru vahel otsa leidnud või oli ta sinna visatud. Võtsin rebase alla, ta pea oli vigastatud, matsin maha, sügisel kaevasin haua lahti. Nimelt kogun ma väeehete meisterdamiseks loomade ja lindude luid. Tõin rebase pealuu, selgroo, kihvad ja luud koju, puhastasin ära ning tegin neist ehteid."
Ka rebase maitse pole Retile võõras.
"Kahest Tallinna-Pärnu maantee äärest leitud surnud rebasest ühe liha olen isegi rituaalselt söönud. Võtsin naha maha, ja et ehete valmistamiseks konte saada, keetsime liha tasasel tulel, sest nii soovitasid talitada tuttavad jahimehed. No ja siis otsustasin, et proovin ka rebaseliha. Maitsestasin liha sibula, pipra ja soolaga, kui pärast keetmist seda pannil küpsetasime. Rebaseliha on punakas ja pikakiuline, meenutab maitselt metskitse, ja hästi vähe oli tunda rebase veidi kibekat maitset, mis meenutab tema karva lõhna. Ninast, kõrvadest, käppadest said jällegi väeehted."
Kuidas sai rebasest Reti lemmikloom?
"Ükskord püüdsid jahimehed kinni ühe noore punarebase, ta oli lõksu läinud ja teda ähvardas mahalaskmine. Mul tuli kiiresti otsustada, kas võtan ta enda juurde. Nii sattuski esimene rebane minu poole elama. Ehitasin õuele aiakese koos pesakastiga, kus ta joosta saaks. Ennegi on inimesed rebasekutsikaid üles kasvatanud."
"Talvel elas rebane aias, käis akna kaudu ka toas. Ma ise hüppasin ka vahel akna kaudu rebaseaeda. Ta lasi ennast sügada ja katsuda. Aga kevadel leidis ta aedikust nõrga koha ja läks metsa tagasi. Nutsin siis nädal aega. Mul oli tunne, et hingest on tükk ära võetud. Samas mõistsin, et meie juures elades ei olnud ta väga õnnelik ja ma ei tahtnud olla vangivalvur."
Veel mitu nädalat pärast tema äraminekut nägin teisel pool põldu punast kogu vilksatamas. Vahel õhtul hilja panin talle õuel olevale vanale kirstule süüa ja nägin aknast, kuidas ta kiirete liigutustega toidu ära võttis. Kindlasti elab ta edasi toredat rebaseelu!
Siis saabus naise ellu teine rebane, kes sai nimeks Reebus ja elab täna uhket rebaseelu Virtsus, Ranna Rantšos.
"Mõne aja pärast tekkis mul võimalus saada endale noor rebasekutsikas, kes on kodustatud farmirebase järeltulija. Kuldrebane ehk suitsurebane saadakse hõbe- ja punarebase paaritamisest. Eestis kosjas käinud isarebane, räägiti, oli Leedust pärit. Kõik kaheksa rebasekutsikat leidsid endale kodud."
"Reebus, oli 40-päevane, kui ta sain. Väike ja hall, meenutas pigem suurt rotti. Esimesed kolm-neli kuud elas ta peamiselt magamistoas ja voodi all. Kui uni läinud, tuli välja ja vaatas, mis toimub, pissis ja kakas, uuris, kas on midagi, mida sikutada, närida või nuuskida. Ja kui keegi uksest tuli ja taksikoer Bella haukus, jooksis jälle kiiresti voodi alla."
"Täna armastab aasta ja kahe kuune rebane lesida põrandal mustal lambanahal, aga magada meeldib talle ka voodis. Kui olen seal üksinda, see tähendab, et kui teisi pretendente pole, tuleb ta minu kõrvale, kui on, läheb õueaedikusse oma pessa."
Kõige keerulisem aeg oli jaanuaris ja veebruaris, kui ümberkaudsetel metsa- ja rabarebastel oli jooksuaeg. Nad huikasid ja haukusid kogu aeg ümber maja, ja ka minu isane Reps hakkas teisi enda poole kutsuma. Ja need olid ikka päris intensiivsed, kriiskavad häälitsused, terve raba kajas. Külakoerad hakkasid samuti haukuma."
"Käin temaga iga päev vähemalt kaks tundi põldudel ja metsas jalutamas. Panen talle traksid selga ja minek. Olen harjutanud teda ka autos sõitma. Loomu poolest on rebane energiline ja ettevaatlik, uued asjad tekitavad temas ärevust, ta kontrollib pidevalt olukorda, mis toimub. Võõras ruumis olles vaatab ta selle üle ning läheb siis kõige kaugemasse nurka, kui aga leiab, et kõik on turvaline, tuleb sealt ära ringi uudistama."
"Kuigi rebast peetakse kavalaks, ütleksin, et pigem on ta väga hea mäluga, intelligentne, tundlik ja tähelepanelik loom, kes oskab seda, mida tajub ja tunneb, enda hüvanguks suurepäraselt ära kasutada. Kui rebaselikku käitumist olen alateadlikult endasse juba aastakümneid võtnud, siis Reebus on mulle õpetanud eelkõige teineteisega arvestamist ja teineteise kuulamist, tähelepanelikkust. Aga ka järjekindlust, sest kui rebane midagi tahab ja seda ei saa, proovib ta seda ehk kümme korda. Sest kui see täna ei õnnestu, õnnestub homme kindlasti."
Reti on suur karusnahkade lemb ja soovitab neid teistelgi kanda
"Armastan ise kohutavalt karusnahku kanda, aga kindlasti mitte nende loomade omi, mis kasvatatud vangisuses. See, mis seal toimub, on kohutav, ebainimlik ja vastutustundetu. Vaatan oma rebast ja mõtlen õudusega nendele pisikestele puuridele, milles farmirebased elavad. Eriti veel teades, kui tundlikud need loomad on ja kuidas nad tegelikult hoopis mööda metsi luusida tahaks. Leian, et isegi jaht on sellisest loomapidamisest inimlikum. Mina kannan ainult, kas liikluses surma saanud loomadelt nülitud või jahipidamise teel saadud nahka."
"Puuduta mind!" saates valmistame koos Retiga väeehteid metsloomade nahast ja luudest.
Uurime, miks peab igal naisel olema nuga kaelas või vööl?
Oleme kõik kuulnud libahundiks jooksmisest, kuid kas metsas jookseb ringi ka libarebaseid? Reti väidab, et tema on kindlasti üks nendest.
Kuidas leida endale väe-, hinge- või tootemloom?
Kuidas puhastada oma mõtteid?
Kuidas vabaneda igapäevasest stressist?
Kuidas leida elu mõte?
Vaata saadet "Puuduta mind!" igal neljapäeval kell 18 Õhtulehe veebist ja Facebookist!
Kommentaarid