Raadiomikrofon. Foto on illustratiivne.Foto: Caro/Scanpix
Inimesed
26. juuni 2018, 10:31

35 aastat Austraalias eesti raadiot teinud väliseestlane: Eesti oli must ja räpane nagu Venemaa (172)

Vikerraadio raadiosaates "Vikerhommik" intervjueeris Taavi Libe teisipäeval väliseestlast Maila Taimret, kes juhtis 35 aastat Austraalias eestikeelseid raadiosaateid.

Maila Taimre selgitas, et sattus tegema saadet ajal, mil hakkas levima multikultuursus. Ta meenutab, et see oli 1970ndate keskpaigas. Esimest korda mindi eetrisse vabariigi aastapäeval.

Taimre kirjeldas lõbusalt, et raadiosaate juhiks sattus ta pelgalt seetõttu, et kedagi paremat polnud võtta. "Ma polnud varem sellist tööd teinud, aga olin teinud igasugu muid töid, mida Eesti ühiskonnale oli vaja," ütles ta, et on tegelenud näiteks koorijuhtimisega. "Alguses oli see puht koduraadio moodi. Ei olnud seal erilisi oskusi vaja."

Kui esiti mängiti peamiselt muusikat, siis aja jooksul programm muutus. "See oli aeg, kus Eestist ei olnud õieti mingisuguseid teateid, ei olnud mingisugust ühendust" lisas ta. "Siis tähistasime vabariigi tähtpäevi, aga ka kirjanike sünnipäevi. Rääkisime kirjandusest, kunstist ja muusikast. Nii vähe kui omal oli andmeid või mälestusi, sai nendest räägitud ja sellest kujunes programm Eesti kultuuri meenutamiseks Austraalias."

Tunnist sai side kodumaaga

Taimre häält võis raadios kuulda kord nädalas ühe tunni jooksul. "Aga tund nädalas kujunes ka eestalstele omaseks, sest see oli ikkagi mingisugune side kodumaaga," kommenteeris ta.

Raadiohääl põgenes Eestist 1944. aastal. Pärast seda õnnestus tal kodumaale tulla alles vahetult enne Eesti taasiseseisvumist. Ta meenutas, et sel ajal olid eestlaste emotsioonid Austraalias ärevad ja pinevad. "Aga see oli ka õnnelik juhus, et olin vaevalt kuu aega varem siin, Tallinnas," lisas Taimre.

"Kohtusin ka muuseas härra Arnold Rüütliga, kellel oli väga kõrge amet tookord veel. Saime jutule ja siis ta ütles väga toredasti - see oli juulikuus - et veel enne sügist ikkagi midagi ka juhtub. Ja juhtuski," meenutas ta, et Austraaliasse naastes istus ta hommikust õhtuni kuulates ja vaadates kõikvõimalikke saateid, et mõista, mis Eestis ikkagi toimub.

Eestisse kolida soovinud kohtusid reaalsusega

Taimre sõnul soovisid paljud Austraalias elanud inimesed 1990ndatel Eestisse kolida, enamasti tahtsid seda teha need, kel polnud lapsi. "Soov oli kohe tulla – minul isiklikult ja väga paljudel. Aga kaine mõistus ütles, et sega see päris nii ikkagi ei lähe. Siis hakkasidki harjuma, et sul on vähemalt võimalik oma kodumaad külastada," ütles Taimre ja lisas, et kui Eesti oleks taasiseseisvunud varem, oleks tagasitulijaid kindlasti rohkem.

Praegu käib Taimre Eestis igal aastal. Kui uurida, kuidas on Eesti elu viimastel kümnenditel muutunud, vastab ta, et muutused on olnud väga suured. "Eesti elu on muutunud absoluutselt tundmatuseni!"

Taimre meenutas oma esimest reisi kodumaale: "See mälestus ei olegi väga ilus: tõepoolest, kõik oli väga must, pime ja katki. Mitte midagi ei olnud. Aga muidugi see oli elev aeg. Rahvas oli teataval määral elevuses ja ärevuses, aga ikkagi see vana hirm valitses, et kellele sa julged midagi ütlelda, kuidas käituda." Ta avaldas imestust, et siinsed eestlased ei näidanud välja hirmu tema vastu. "Ma oleksin võinud ju ka olla Moskvast saadetud nuhk."

Muserdav räpasus

Räämas kodumaad oli Taimre sõnul väga raske näha. "Süda oli täis Nõukogude Liidu peale. Ja väga raske oli näha, et kui sa ei teadnud, et see oli Eesti, võis see samahästi olla mõni Venemaa osa," lisas ta.

"Ma saan aru, et kõik oli defitsiitkaup. Aga vett ometigi on. No aga peske poe aknad puhtaks, pange sinna lill akna peale. Puhtus ja kord oli tookord see, mis Eestit kui välismaailma oleks eraldanud Nõukogude Liidust. Ja juba järgmine kord, kui ma järgmisel aastal tulin, oli Eesti juba märgatavalt rohkem Eesti."

Ta meenutas, et kohtas üht Peterburis käinud turismigruppi. "Väga armas oli siis kuulda, et "ohh saimegi sellest mustusest lahti. No on ikka kohe näha, et oleme Läände tulnud!" Küll mul oli hea meel seda kuulda!"

Taimre sõnul nägi ta 1990ndatel igal aastal siin käies, kuidas igal pool ehitati ja tehti tööd. Nüüd märkab ta linnapildis toimuvaid muutusi juba vähem: "Praegu on juba vähemalt kümme aastat nii, et sa vaevalt märkad, et midagi muutunud on - elu on ikkagi normaalne."