GALERII | Rabatud kirjanik Gaudeamusel: tahtsin rõdult alla hüpata ja alla tantsijate sekka joosta! (12)

Öötantsupeol pajatasid omi armastuslugusid kõik kavad. Pidu alustasid leedulased oma jutustusega „Jaaniöö lummus”, mis rääkis loo jaaniööst, mil ühinevad eha ja koit, taevas ja maa, tuli ja vesi ning kaks noort inimest. „Mina polegi enne Gaudeamusel käinud,” muheles kirjanik Püttsepp. „Minu jaoks on „Gaudeamus” olnud korporatsiooni leibcantus kuskil õllekeldris sügiseöö pimedas, mitte suveöö pimedas. Algusest peale, kui leedukad esinesid, oli mul tunne, et hüppan rõdu esimesest reast alla ja jooksen tantsijate juurde. Mulle nende kava väga meeldis! Aga kahjuks oli nende sekka jooksmine võimatu!”

Leedu tudengitantsijaid oli kokku 400, lüürikast pakatava kava sai hüüumärgi sappa efektse tuletantsuga „Meekarva kollase valguse ihalus”. Jaanilõkked ilmutasid Tamme staadionil end seekord vägagi ebamaisel viisil valguse ja tule vaatemänguna.

Ligo-rahvas tuli tammepärgadega

Ligo-rahval, lätlastel, oli kõnelda lugu „Jaaniööl ei maga keegi”. Baltikumi kõige ägedamate jaanipäevatavadega rahval, kelle metsades kannab sõnajalgki kuldseid õisi, olid mõistagi kaasas tammepärjad. Ilma nendeta pole lätlaste jaaniööl õiget vunki sees. Läti kava esitasid 620 tantsijat 15 noorte tantsurühmast nii neljast keskealiste tantsurühmast. Ning kõik meestantsijad kandsid sel ööpeol Tamme staadionil mõistagi Janise nime. Nagu lätlastel kombeks.

Eestlased ilmutasid kannatamatust juba lätlaste esinemise aegu. Tribüüni taga tantsisid agaramad oma sammudega läti popfolgile kaasa. Kuniks tuletants „Mesilaste teele saatmine taevatähtede poole” esitles vaatemängu, mis mõjus suisa müstikana – mäherdune tulepidu, mäherdune valgusemäng! Eestlased tõid selle tuules platsile nii lustliku tule kui ka hääleka vee. Looga, kus meest ja naist sümboliseerisid valgusallikad, mis kohtusid, seejärel lahku löödi ning lõpuks uuesti kokku said. Romantikast säriseva loo taustaks Ardo Ran Varrese loodud veemuusika sümbioosis rahvamuusikaseadetega, sekka pisut leebet „Metsatöllu” ning raju „Oorti”.

„Tekst, mille eestlaste kavale kirjutasin, oli väga pisike – tegelikult oli see ainult juuretis,” muigas loo kirjandusmuuseumi arhiivist kokku sõelunud Püttsepp. „Kui aga etendust vaatasin, jooksid külmajudinad mööda selga. Muretsesin selle pärast, et ega lugu takista etenduse üldist kulgemist. Aga ma järeldan publiku lõpureaktsioonist, et midagi koorus sealt liikumisest välja, inimesed said loost aru ja lõpus oli mul väga tore tunne. Aga ma ikkagi ei rõhutaks iseennast, kirjutasin vaid väikese loo. Pigem on tähtis see, kuidas koreograaf Renee Nõmmik suutis kokku sulatada rahvatantsu, moodsa tantsu jooni ja vaatemängu. See oli oluline!”

Ime, mitte pelgalt pidu

Tudengite ööpidu sai ulja lõpu eestlaste, lätlaste ja leedulaste folkloorsete tantsude süidiga. Ning mõistagi tuletrikkidega. Kaunis ja võimas. Jaanipidu Tamme staadionil ning Tartu tänavail kestis häälekalt varaste hommikutundideni.

„Kindlasti oli see minu elu kõige iselaadseim jaaniõhtu,” säras lavastaja Renee Nõmmik. „Tea, kas sellist enam tulebki. Esiteks oli see minu jaoks nii töine ja teiseks, et see oli just sellises kontekstis: olen staadionil ning vaatan noori tantsijaid Lätist, Leedust ja Eestist ning kogen seda energiapahvakut. Et olen selle mütoloogilise atmosfääri sees – see oli uskumatu! Tõtt öelda oli mul eile selline tunne, et võtaks kogu selle lavastuse ja läheks tuuritama Balti riikidesse!”

Püttsepp tunnistas, et seekordne jaaniõhtu oli ka tema elu erakordseim. „Muidu oleme seda õhtut veetnud ju hoopis teistmoodi,” lausus ta. „Ilm ka soosis seda. Eesti on kuiv ja tuuline ning nii või teisiti poleks me oma õunapuuoksahunnikut aia taga põlema pannud. Aga Gaudeamuse tantsuetendus tuli tõepoolest nagu väga suur üllatus – tõeline jaaniöö ime.”

Galeriis olevatel fotodel on Tartu Tamme staadionil toimunud Gaudeamuse tantsupidu. Piltide autor on Aldo Luud.