Inimesed

MARILYN JURMANI BLOGI | Rumi fännab kõike, millel on rattad all (26)

Marilyn Jurman, 24. juuni 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Räägin kärudest, vankritest ja lapsekandmisest. Rumi on aasta ja kahe kuu vanune. Arvestades, et ta on nüüd kuu aega vapralt ringi kõndinud ja naljalt teda enam roomamas ei näe, siis on hea teha väike kokkuvõte meie esimese aasta kandmisvahenditest.Olen varem juba kirjutanud, kuidas alguses olin täielik kandelinafänn. Siiani on mul kodus alles kolm lina – meriinovillane Luluna, Tenceli ja villaga Yaro ning erilise jää-puuvillaga Oscha. Kõik oleksid sobilikud pisipõnni seljas kandmiseks, aga kuna hetkel Rumi on nii aktiivne, siis ei ole ma veel seda energiat endas leidnud, et selga sidumine täiesti selgeks saada.

Asi on veidi ka selles, et Rumist on saanud suur kärufänn. Ta ronib juba toas olles ise kärusse ja jääb ootama, et noh, hakka sõitma. Kui välja arvata meie esimene vanker, mille saime kursavennalt, siis kõik järgnevad kärud oleme saanud Stroller24 poest, kus alati saab väga isiklikke soovitusi, et just enda perele sobilik valida.

Foto: Marilyn Jurman

Samal teemal

Ja kuna meie pere on reisiv ja liikuv, siis esimene käru oligi spetsiaalse reisikotiga kollane Larktale Coast, mida saab panna ka täislamavasse asendisse. Minu suureks rõõmuks jäi Rumi Eestisse tagasi tulles kenasti jälle kärus magama, vaatamata sellele, et Valencias tegi ta kõik lõunaund Jannoga ja Tula kõhukotis. Valencias oli käru rohkem Rumi kaarik, kui me kahekesi näiteks poes käisime.

Nüüd pigem oli mureks see, et kuna Rumi magab tihtilugu 3 tundi järjest (seda vaid liikuvas kärus, kõhukotis või tissi otsas), siis 11 000 sammu järjest kõndimise järel hakksin kaaluma, et ehk peaks vaikselt talle ikkagi seda oma voodis magamist õpetama. Me ei ole saanud seda siiani teha, kuna Rumil ei ole põhimõtteliselt veel olnud oma kodugi, rääkimata siis oma voodist. Nüüd meil on oma kodu, Rumil on oma tuba ja sinna tuleb ka oma voodi, seega pöidlad pihku.

Tagasi vankrite juurde. Eestis ootas meid jalgratta taha kinnitatav Thule Coaster, millega oleme küll niisama kärutanud, kuid jalgrattaga sõitmiseks oli vaja esmalt kiivrit.

Foto: Marilyn Jurman

Peale järelturul proovitud kiivri hiiglaslikus suuruses veendumist sain aru, et beebikiivri leian suurema tõenäosusega ikkagi Hawaii Expressist. Põhimõtteliselt ostsime väikse lapse kiivri, mille saab siis sisemise rihmaga pisikeseks teha. Kas sellest muidugi reaalselt mingit kasu ka on, arvestades, et see vaatamata kõigele ikkagi veidi loksub, kuna alumist rihma on keeruline teha nii väikeseks kui Rumi pea, seda ma ei tea. Seega olen veel julgust kogunud, enne kui rattaga kimama läheme.

Aga matka valmistan küll oma peas juba vaikset ette. Rumil on endal ka üks kolmerattaline ratas ja proovisime ka sellega sõita. Ütleme nii, et kõik asjad, kus on rattad all, talle meeldivad. Ka autod, kui seal vaid ei läheks tagurpidi istudes süda pahaks.

No ja järgmine käru, mis saabub peale jaanipäeva ja mille juba endale välja valisime, on suvine Greentom Classic – kõige parema südamega käru maailmas. See on esimene 100% taaskasutatavatest materjalidest jalutuskäru. Seega täpselt meie pere prioriteete järgiv. Tegelikult sain seda juba talvel katsetada ja kui ma isegi Eestimaa talves jäin sellega nii super rahule, siis ma olen kindel, et suvel on sellega eriliselt mõnus ringi vurada. Vähe sellest, et see näeb ilus välja, värvid on erksad, julged ja lahedad, annab iga samm, mille ma sellega astun tunde, et maailm on parem koht.

Ma loodan, et Greentomiga on need 11 000 keskkonnasõbralikku sammu ka hoopis motiveerivamad, kuna ma tean, et maakera tänab mind ja Rumi meie valiku eest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee