ÕPETAJA: Lavavõitluse õpetaja Indres Sammul „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ proovis.Foto: Siim Vahur
Jaanus Kulli 21. juuni 2018 00:01
„Soovitan kõigil võtta kätte kahe-kolmekilone mõõk ja kilp ning proovida kas või pool minutit paksus liivas võidelda ja seejärel monoloog maha pidada. Kõigile jõudu selleks. Siis saab ehk selgeks, milline töö ja jõukulu peitub selle kõige taga,“ on lavavõitluse õpetaja, näitleja Indrek Sammuli sõnum neile, kes leiavad, et mõõkadega vehkimine laval on lihtsalt üks tants ja tagaajamine.

„Soovitan kõigil võtta kätte kahe-kolmekilone mõõk ja kilp ning proovida kas või pool minutit paksus liivas võidelda ja seejärel monoloog maha pidada. Kõigile jõudu selleks. Siis saab ehk selgeks, milline töö ja jõukulu peitub selle kõige taga,“ on lavavõitluse õpetaja, näitleja Indrek Sammuli sõnum neile, kes leiavad, et mõõkadega vehkimine laval on lihtsalt üks tants ja tagaajamine.

Sellist mõõgatantsu, nagu näeb Linnateatri laupäeval esietendunud suvelavastuses „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“, pole Eesti teatri lavalauad varem kogenud. Pea iga tegelane, kes lavale pääseb – ja neid on umbes 40 –, saab kätte ka mõõga. Kõikide võitlusstseenide taga ongi Indrek Sammul (46).

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (2)

21. juuni 2018 18:35
teater on sügavalt sümbolistlik kunst ja jäägem vanade heade pappmõõkade juurde !
hmm 21. juuni 2018 10:40
no aga ei pea laval päris mööka kasutama ju - ja 2..3 kilo on mööga kohta palju; enamus praktilisemaid variante jäävad alla 2kg kaalu.... Ning lavamöögad ei pea kindlasti sellises kaalus olema... :P :P ah - ning kui lavamöök, st mitte terava äärega libiseb, siis verd ikka välja ei tule... kui tera pole, siis ei löika. Samas muidugi, kui tegemist löögiga (ja mitte löikamisega), siis vöib muidugi naha läbistada. Aga need kaks erinevat tehnikat mööga kasutamisel.

SISUTURUNDUS