Hanna-Liina Võsa: ebastabiilne elu sobib mulle, sest tahan elult kõike saada! (5)

„Ma ei ole kordagi kahetsenud, et muusikalikooli tegemise ette võtsin, küll aga olen mõelnud, milleks seda ikkagi vaja on ja kas see on ikka see, mida ma tahan,” naeratab omanimelise kooli juht ja muusikaliartist Hanna-Liina Võsa (37). Sel hommikul (13. juuni - toim.) on Vaba Lava teatrisaal ja lavatagused tema kooli õpilasi täis. On kooliaasta lõpuetenduse päev. Ning oravana rattas tiirutanud Hanna-Liina on väsinud. Õige pisut.

„Ilmselt pole ma sellepärast väga kindel, et see on ikkagi tohutu energia, mida välja anda,” puhkeb Hanna-Liina naerma. „Võib-olla seetõttu, et mul on Otto ju väga pisike ja ma justkui annan kogu energia teistele lastele. Eriti nüüd, selle lõpuetendusega. Meil oli siin suur proov ja ma seletasin, kes tuleb paremalt, kes vasakult. Otto oli siin tooliridade juures, kallas kõik mustikad maha ja plätserdas nende sees. Ning vahepeal tiris mind: „Miks sa mind üldse ei vaata?” Sel hetkel oli mul paanika, aga õnneks meie tantsuõpetaja Kristin Pukka tundis mu võnget ja korjas mustikad kokku. Ta lahendas selle olukorra mu selja taga ära!”

Otse lavalt tuiskab Hanna-Liina juurde väike muusikaliõppur: „Ma leidsin oma telefoni üles! Kotist!” Õpetaja Võsa rõõmustab koos õnneliku leidjaga. Kõik teemad a la „Me saime endale kutsika!” või „Ma saan endale venna!” on ühtviisi igapäevased ja tähtsad. Ei midagi mõistusevastast, et Otto tegi tähelepanu võitmiseks mustikatriki.

Võiks ju Hanna-Liinale öelda kuldse lause: „Oled oma elu ise keeruliseks elanud!”, kuid tema sõnul polegi kõik see nii keeruline.