Raamat nagu autor: Rein Taagepera pani Eesti ajaloole juurde oma mõtted (6)

„Ma nopin ajaloost üles kõrgpunktid ja esitan oma arvamuse,“ selgitab Taagepera kolmapäeval Tartu Apollo raamatupoes peetud tutvustusel, mille poolest tema raamat erineb teistest ajalookäsitlustest. „Vaatan selliseid punkte, mida saab arutada või millele tähelepanu juhtida. Esitan provotseerivaid mõtteid ja mõtteviise. Sest enamus ajast me ehitame üles vaikselt, igavalt, isegi tüütavalt. Ja siis me hakkame lammutama, see ei ole ilus, aga see on huvitav.“

Tavapäraste ajaloosündmuste kõrval pühendab Taagepera oma raamatus küllalt palju tähelepanu eesti keelele ja eestlaste püsimajäämisele.

„Me oleme tõestanud, et võimatu on võimalik – pidada ühe miljoni elanikuga üleval kõrgkultuuriga riiki,“ räägib Taagepera. „See ei tähenda, et me peame nüüd lavalt lahkuma. Ma ei ütle, et eesti keelt peab hoidma, seda otsustab sirguv põlvkond.“

„Ingliskeelsed väljendid on noorte kõnesse tekkinud täpselt nagu 50 aasta eest paguluses,“ tuleb tänane olukord Taageperale tuttav ette. „Juba siis räägiti, et eesti keel ei saa kaduda, see ei ole võimalik. Kõige hullem ongi see, kui eesti keel pühapäevastub, kui see jääb ainult laulupidude jaoks. Pühapäevastunud keel sureb varsti.“

Kirjastuse Post Factum peatoimetaja Signe Siim tunneb heameelt, et Taagepera julges kirjastuse soovidele vastu vaielda. Tänu sellele sai raamat huvitavam ja tema sõnul on Eesti 100 sarja sattunud selliseid isepäiseid autoreid rohkemgi, näiteks tõi ta Eesti looduskaitsest kirjutanud Juhani Püttsepa, kes kirjutas samuti nagu ise paremaks pidas.

„Ma katsusin kirjutada sellise raamatu, mida oleks ka endal huvitav lugeda,“ lisab Taagepera muigamisi. „Need tõsised ajalooraamatud kipuvad olema nii tõsised, et uni tuleb peale.“

Praeguseks on riigikantselei ja kirjastuse Post Factum ühisel jõul Eesti sajanda aastapäeva raamatusarjas ilmunud kuraditosin raamatut.