VIDEOINTERVJUU | Jüri Homenja: lavalt lähen ära, jalad ees! (14)

Eesti üks staažikaimaid trubaduure, Jüri Homenja (58) saabub kokkulepitud hommikusöögile Kakumäe hubasesse restorani "Talleke ja Pullike" justkui oleks teel suurele Euroopa turneele. Mehe auto on maast laeni täis tuubitud muusikainstrumente ja kirevaid esinemisrõivaid. Esiistmele on visatud pidžaama ja hambahari. Mees tuleb otse kodulinnast Tartust ja on peale hommikusööki teel Järvekülla ja sealt edasi kuhu Jumal juhatab. Hommikusöögile haarab mees kaasa kitarri, sest romantiline ballaad sobib päikselisse hommikupoolikusse kui valatult.

Jüri, ütle palun ausalt, kas muusiku leib pole sind juba surmani ära väsitanud? Oled ju paberitega stomatoloog ja see pole sugugi kehv amet. Teenib normaalselt, sest eestlastel hambad nirud. 

Seda kohe kindlasti ei juhtu. Olen juba nii harjunud muusiku ametiga. Võin kas või laval surra. Lauldes surra oleks minu jaoks väga normaalne. See on minu jaoks lausa unistus. Menulaulik Frank Sinatra Jr. suri samuti ootamatult keset kontserttuuri.

Sinust oleks võinud tegelikult saada hea arst või sportlane. Olid noorena innukas jalgpallur. Kust see muusika sinu üle järsku võimust võttis?

Tõepoolest, kooli ajal oli muusika pigem hobi, kuid mingil hetkel tuli ära otsustada kuhu poole liikuda. Õppisin Tartu Ülikooli spordimeditsiini osakonnas, kui korraldati tudengipäevad. Mul olid juba siis repertuaaris itaalia laulud. Mind tiriti koos kitarriga bussi peale ja pandi mikrofon nina alla. Saavutasin oma lauludega sellise menu, et tagasiteel ülikooli ühikasse mõtlesin, et kui selline populaarsus tuleb sulle ise kätte, siis mida sa ikka siin enam vastu punnid.

Tead, nõukogude ajal oli kitarr ja sellel mängimise oskus nagu valuuta. Kui oskasid kitarri saatel laulda, siis said palju asju, millest teised inimesed ei osanud undki näha.