Peeter Volkonski tantsib oma lahutamatu jalutuskepiga. Reet Linna hoogsas rütmis. Ines rohkem kohapeal seistes ja pigem puusadega. „Pane tähele!“ laulab Ines lavalt kostvale kaasa ja hõikab Reedale: „Äge on!“
Tartus linnapeana töötav Urmas Klaas lööb veepudeliga takti. Õhtujuht Andres Mähar laulab (väljalülitatud mikrofoni): „Isamaa ilu hoieldes!“ Uudo Sepp naeratab (ning teeb õhtu edenedes fännipiltide rekordi).
Avalaul saab läbi. Publik rõkkab juba nagu enamasti kontserdi lõpus.
„Jube palju inimesi, appi!“ rõõmustab Reet Linna, kui on korraks lava kõrvalt lauluväljakule kiiganud. (Piletimüügi-infoga kursis korraldaja Martti Meumers teatab pisut hiljem, et platsil on viis tuhat inimest.)
„Nägemiin!“ muigab kontserdi lahti laulnud Ivo Linna lavalt alla tulles. Nüüd on sõprade kord. Karl Madis, Reet Linna, Henry Laks, Kare Kauks, Tõnis Mägi, Toomas Lunge, Jaan Elgula, Riho Sibul, Peeter Volkonski, Ines, Ott Lepland, Uudo Sepp, Dagmar Oja, Kaire Vilgats. Kardetavasti jäi keegi kahe silma vahele.
Siis on finaal: Ivo Linna on jälle laval ja alustab Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega.
Kulminatsiooniks esitavad kõik artistid ühislauluks kirjutatud fosforiidisõja hümni „Ei ole üksi ükski maa“. Rahvas on püsti, osad näitavad artistidele telefonidega tuld, sest hakkab ju hämarduma. Lipud löövad rütmi kaasa. Suuri, mis muul ajal töötavad ilmselt majade küljes, on kümmekond, väiksemaid lugematu hulk.
Lugu läheb kordamisele.
„Niimoodi tehakse ajalugu ja põlistatakse ajalugu. Alo on eesti rahva suur poeg nüüd ja igavesti!“ tänab Ivo Linna enne tordi lahtilõikamist kohale tulnud sõpru-lauljaid
Kommentaarid