SUVI 1988: „Me lendlesime õhus! Eesti rahva kasvõi korraks ühinemine – see oli uhke, see oli võrreldamatu!“ meenutab Ivo Linna.Foto: Rahvusarhiiv
Inimesed
16. juuni 2018, 00:01

Ivo Linna „Viie isamaalise laulu“ esmaettekandest 30 aastat tagasi: „See oli võitlus nutuga, klomp oli kogu aeg kurgus.“ (56)

Mida teeb artist, kui lauluväljakutäis rahvast rõkkab vaimustunult kaasa ja siirast liigutusest tikub pisar silma, aga pool lugu ju alles ees? „Kui sul on ikka klomp kurgus ja pisar silmanurgas – ega siis kerge laulda ole,“ tõdeb Ivo Linna. „Sa lihtsalt vaatad kaugusesse ja püüad säilitada tasakaalu, et ei purskaks nutma. Kuidagimoodi see õnnestub.“

Mida teeb artist, kui lauluväljakutäis rahvast rõkkab vaimustunult kaasa ja siirast liigutusest tikub pisar silma, aga pool lugu ju alles ees? „Kui sul on ikka klomp kurgus ja pisar silmanurgas – ega siis kerge laulda ole,“ tõdeb Ivo Linna. „Sa lihtsalt vaatad kaugusesse ja püüad säilitada tasakaalu, et ei purskaks nutma. Kuidagimoodi see õnnestub.“

14. mail 1988 Tartu laululaval esimest korda kõlanud Alo Mattiiseni „Viis isamaalist laulu“ on vist sellised teosed, mida väiksemale publikule kui 10 000 inimest ei saagi esitada – nad lihtsalt ei mahu pisemasse saali kui staadion ära?

Oi, kuidas saab!

Oi, kuidas saab!

Me oleme ka kahekesi Antti Kammistega oma kontsertidel esitanud „Viiest isamaalisest laulust“ neid, mis ei vaja suuremat bändi selja taha: nagu näiteks „Sind surmani“ ning „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. Me oleme mänginud neid väikestes maarahvamajades ja see tunne on ikka täiesti müstiline: rahvas seisab püsti, pühib pisaraid… Nii et neid laule võib laulda ka ühele inimesele.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99