Pidev mägedes turnimine teeb Alen Vezikost parema inimese (4)

Anu Saagim

Juulis suvetuurile „Nüüd on nii“ asuv muusik Alen Veziko armastab üle kõige mägironimist.

Alen, millal ja miks sai mägironimisest sinu ala?

Mägironimisest või mägedes käimisest sai minu ala tegelikult juba viis aastat tagasi, kui ma esimest korda pikemalt Kreekas viibisin. Need mäed tundusid huvitavad ja põnevad. Ma käisin ühe künka otsas ja teise künka otsas. Nüüd on saanud sellest tõsisemalt võetav hobi. Paar korda aastas ma üritan ikka mõne künka otsa ronida.

Millised on need nii-öelda künkad, kus sa roninud oled?

Erinevad. Ma ei ole väga kõrgel käinud. Minu jaoks ei ole oluline kõrgus, vaid see protsess ise. Kolme-nelja kilomeetri peale võib vabalt minna. Tore on see, kui sa saad kuskil lumehanges telgis magada. Mägironimise või tõsisema matkamise võlu seisneb minu jaoks selles, et see protsess on selline, kus kõik muu muutub ebaoluliseks. See on aeg, kus sa oled tõsiselt iseendaga. Kui sul on seljas kott, mis kaalub 30 kilo ja kogu elu on vaja kaasa tassida, siis see on füüsiliselt raske ja kurnav. Sul ei ole aega mõelda selle peale, et millise autoga sa sõidad või millise lipsu õhtuks ette paned. See on inimese ja mäe vaheline võitlus, kus on aega iseendasse vaadata. Tekib väga palju häid mõtteid. Ma ikka aeg-ajalt oma sõpradele ütlen, kui nad küsivad, miks ma seda teen, et iga kord, kui ma mõne mäe otsa ronin, tunnen, kuidas minust saab veidi parem inimene.

Üks pool on vaimne ja meditatiivne, aga teine pool adrenaliin. Kui suur roll on adrenaliinil sinu jaoks?

Enam mitte nii suur. Mul ei ole enam sellist kiiruse- ja kõrgusevajadust. Aga kindlasti ei karda ma enam niimoodi kõrgust nagu keskmine inimene. Ma olen nendes kõrgetes kohtades nii palju olnud ja saanud sellest kõrgusekartusest üle. Ma ei ütle, et ma käiksin mägedest otsimas adrenaliini. Seda adrenaliini saab võib-olla Tallinn-Tartu maanteel märksa rohkem kogeda kui mägironimise käigus. See ei ole täna enam oluline. Pigem on see eneseületamise küsimus – ja see, et sa oled iseendaga kahekesi.

Kui ma viimane kord Cabo Verde sealse kõige kõrgema tipu Fogo vulkaani otsa ronisin, siis oli ikka selline tunne vahepeal, et lähekski alla tagasi, sest enam ei jõua ja ei taha, see on raske. See tunne, mis sind valdab, kui sa üles jõuad, selle tipu kätte saad, kompenseerib hetkega kõik teised emotsioonid, mida koged teepeal.

Kuidas sa Cabo Verdes paremaks inimeseks said?

Viimati saigi käidud Cabo Verdes Fogo otsas. Ma iga kord luban midagi, kui ma lähen mõnda mäge võtma. Seal tekivad mingid mõtted. Kui ma olin sügisel Itaalias Dolomiitides ja sealt tagasi tulin, lubasin, et võtan rohkem aega lähedaste ja sõprade jaoks. Paraku kipub igapäevase rööprähklemise käigus meelest minema, et elus on ka midagi muud peale töö, muusika või selliste igapäevaste asjade.

Ma olen nüüd pea pool aastat üritanud ikkagi leida aega minu jaoks oluliste inimeste jaoks.Need mõtted ongi need, mis tulevad selle käigus. Iga kord, kui ma kuhugi ronin, ununevad oma tegemised ja toimetused. Kui Fogol käisin, siis otsest konkreetset ideed ei tulnud, aga ma leian alati sealt rahu, mis vahepeal ära kaduma kipub.

Sinu suvist kontserttuuri saadab ka rahu?

Jah, kindlasti. Loomulikult. Nagu ma olen öelnud, olen jälle leidnud soovi esineda – uued mõtted ja uued lood, see on alati oluline. Ma olen tõsiselt tagasi ka muusikalises mõttes – mulle väga meeldib teha seda, mida ma täna teen. Süvenemisaste läheb aastatega järjest paremaks.

Kuidas läbipõlemisest hoiduda?

See ongi see, et kui sa põled, laval ja läbi loomingu, siis tasakaalu leidmiseks on vahepeal vaja teha midagi, mis on teistmoodi. See ongi ilmselt põhjus, miks mulle mägedes hulkumine meeldib. Seal hakkavad rolli mängima hoopis teised asjad - kas sul on vett ja piisavalt jõudu, et edasi ronida. Need on põhivajadused, mis lähevad igapäevases elus meelest ära – kui sa tahad süüa, siis sa tavaliselt lähed külmkapi juurde ja võtad. Mägedes pead terve nädala asju kaasa vedama, teinekord ka rohkem. Hakkad väärtustama hetke, kui sa istud maha ja hakkad õhtust või lõunat sööma, hetke, kui on nii külm, et oled paksus magamiskotis, väljas tuul ulub, hundid ja karud on telgi taga. Need on situatsioonid, mida igapäeva elus ei saa kogeda, vähemalt Eestimaal. Saab vaid, kui minna kuhugi metsa, kus on metsloomad, kohata kõiki ulukeid, kes meil siin on.

Rebaseid, hunte ja karusid sa siis vist ei karda. Mida sa kardad?

Karu ma ikka kardan. Hunti ka. Loodus on selline – kui sa oled loodusega silmitsi, siis hakkad aru saama, kui väike sa oled. Kõigesse, mis on seotud mägedega, on vaja suhtuda väga lugupidavalt. Üks viga võib tähendada, et see viga jääb viimaseks. Meil on olnud situatsioone, kus väga süütust kohast võib tekkida näiteks kivivaring. Asjad võivad alguse saada kohast, mida ei oota - kui „rasked momendid“ on ületatud. Viimane kord oli ka nii, et tagasi tulles hakkasid matkarajal kivid veerema ja need, kes all olid, oleksid võinud vabalt pihta saada. Eksimisruume seal väga palju pole.

Matkad tavaliselt üksi või sõpradega?

Ma olen teinud nii üht kui ka teist. Põhimõte on ikkagi see, et mäe otsa üksi ei maksa ronida. Kuigi ma olen teinud neid paari-kolme kilomeetriseid põikeid ka üksinda. Mingid väga ekstreemsed olukorrad on olnud seotud ilmaga, kus ilm muutub väga kiiresti. Päikesepaistelisest ilmast võib sekundiga saada lumetorm, kus ei näe põhimõtteliselt teed tagasitulekuks. Sellepärast ongi vaja, et keegi kaasas oleks. Ma ise eelistan alati kellegagi koos käia.

Näeb sellel teekonnal ära, milline su kaaslane päriselt on?

Täpselt samamoodi, nagu näeb ära, milline mina olen, näeb ka seda, milline on kaaslane. Kui oled kogu aeg inimesega koos ja magad temaga väga väikeses telgis, siis mingil hetkel hakkavad tekkima situatsioonid, kui tahaks üksi olla. Nii mina kui ka need teised inimesed. See on väga huvitav, kuidas eraldutakse. See eeldab sellist teatud psühholoogilist valmisolekut. Ühtpidi on mägedes väga palju ruumi, aga teistpidi oled kogu aeg kellestki sõltuv, kellegagi koos ja väga lähestikku koos. Saad teada, kes teine inimene on. Seltskonda tuleb alati valida. Seal ei ole sellist ruumi, et keegi hakkaks asju loopima või jonnima kuskil kivi otsas.

Matkamisel kehtib sama, mis kehtib tavareisimisel - käige korra reisil ära, ja kui reisil käidud, võib sõber olla küll?

Jah, seda kindlasti. Reisimisel võib minna ka oma teed. Ei pea alati koos olema. Matkamisel ei ole sellist võimalust. Kuhu sa lähed, kui pooled sinu asjad, mida sa eluks vajad, on kaasronija seljakotis? Seal ei saa minna kuhugi iseseisvalt uitama.

Millal sa järgmisele reisile lähed?

Mäed on plaanis sügisel, aga kuna mind on kutsutud Santorinile ühte pulma esinema, siis pärast seda plaanin ma kolada veel Kreekas, käia Kreeka kõige kõrgemas tipus ja vaadata veel ringi, mis seal huvitavat on. Olümpos ootab, nagu öeldakse.