ARVUSTUS | „Pablo ja Escobari vahel“ ehk Film, mille tegemisel unustati ära loogiline mõtlemine (7)

Kui te olete näinud „Narcost“ võite kohe järgmisele artiklile klõpsida ja pühkida peast mõtte seda filmi vaatama minna. Ausalt, teie enda pärast.

Javier Bardem ja Penélope Cruz, kes on mõlemad Oscari-võitjad, mängivad selles filmis peaosi. Penélope kehastub Colombia kuulsaimaks naisajakirjanikuks Virginia Vallejoks, kellel tekib afäär narkoparun Pablo Escobariga. Film on, nagu raamatki, jutustatud läbi Virginia silmade. Kirest või armastusest nõretavat lugu see vaatajate õnneks ei tähenda. Tegelikult on igasuguse omavahelise keemiaga armukeste vahel nii kitsas käes, et suisa raske on uskuda, et väljaspool ekraani Javier ja Penélope päriselt suhtes on. Või siis näitavad nad selle filmiga hoopis, et kaheksa aastat abielu on üsna kustunud.

Kuna film räägib põhiliselt ikkagi Escobari eluloost, siis olgu selle keemiaga, kuidas on. Vähemalt nägi Javier Bardemi kehastatud Escobar välja märksa autentsem kui kõik senised katsetused. Mees mugis rolliks end hiiglaslikku mõõtu ning seda saavutust kohe-kohe plahvatava kõhu näol näeb ekraanil omajagu. Muide, üks kummalisemaid ja mällusööbivamaid hetki filmist on just sellega seotud. Ja see polegi kellegi ajude väljatulistamine, vaid hoopis hetk, kui Escobar põgeneb valangu eest peaaegu otse voodist metsa, täiesti paljalt. Silkab seal automaat käes, kõht ja kannid võdisemas. Kuidagi rõlge ja naljakas ühel ajal.

Ja kõikide meeste kurvastuseks: ehkki Escobari elulugu jutustades on võimatu mööda vaadata sadadest lõbutüdrukutest ja naistest, suudeti see film üles võtta nii, et mitte kordagi ei näidatud ekraanil naiste kehavõlusid.

Aga nüüd kõige häirivama asja juurde. Kogu sündmus toimub 80–90ndate Colombias, kuid tegelased räägivad omavahel mingi wannabe colombia aktsendiga inglise keeles. Ning Escobari tütart mänginud Hannah L'Hoestel praktiliselt puudus igasugune aktsent. MIKS INGLISE KEELES? Miks mitte hispaania keeles? Kus on loogika? Eriti kummaline, kui see seguneb hispaaniakeelsete vandesõnade ja hüüatustega. Tõsi, ühe repliigiga tegelastel lubati rääkida hispaania keeles. Kuid see tegi kogu kompoti veel segasemaks. Üldse häiris kogu see keele ja aktsentide segadus filmi algusest kuni lõpuni välja.

Kui nüüd midagi positiivset otsida, siis jõulised, kohati võikad ja verised momendid olid jutustuses omal kohal, täpselt nõnda palju nagu ühes Escobari eluloos olema peaks. Näiteks kui Pablo laseb oma vanglaks ehitatud villas paar narkovahendajat baarmenil mootorsaega lihtsalt tükkideks hakkida. Või kui narkoparun käsib slummides tuhandeid relvi välja jagada, et rahvas saaks suurte summade nimel politseinike tappa. Järgneb totaalne veresaun.

Escobar on öelnud, et elu on täis üllatusi, mõned on head, mõned mitte nii head ... nagu ka see film.