ARVUSTUS | Triinu Merese „Kuningate tagasitulek“ – maailmalõpujärgne lugu inimlikkusest ja loomalikkusest (1)

Triinu Meres on üks tänase Eesti omanäolisemaid ulmekirjanikke. Kirjandusse tuli ta 2009. aastal luulekoguga „Lagunemine“, ulmevaldkonda 2011. aastal jutustusega „Joosta oma varju eest“. See lugu võitis Prima Vista ulmejutuvõistluse. Eelmisel aastal märgiti järjekordsel ulmejutuvõistlusel ära Triinu Merese jutustus „Rohelistest välisseintest plastakendeni“, novembris ilmus kirjaniku esikromaan „Lihtsad valikud“, mis hinnati Eesti kirjanike liidu romaanivõistlusel 2.–3. kohale.

Lühiromaani „Kuningate tagasitulek“ ei ole ma lugenud, seega alustasin Merese loodud ulmemaailmaga kokkupuudet puhtalt lehelt. Nüüdse romaani tegevus toimub ajastul pärast Pauku. Sündmused leiavad aset taigas ja külmal talvel. On Unioon ja Konföderatsioon, viimasest suurt juttu ei tehtagi. Uniooni süda on Linn. Linnast valitsetakse kogu Uniooni. Linn on kõige paremini varustatud ning sealne elustandard kõrgeim.

Võimuladvik hoiab kinni oma mugavustsoonist ning on stagneerunud. Kõik on allutatud sõjalisele üleolekule. Inimelu ei maksa mitte midagi. Linnas töötavad teadlased, kes uurivad teisi eluvorme. Ent see mida teadlased teada saavad ja edasi räägivad, ei huvita karvavõrdki võimul olijaid. Tuttav lugu.

On külad ja asulad, mille ülesanne on toota Linnale eluks vajalikku, eriti toitu, ning kaitsta Uniooni piire. Külaelanikele vaatavad linlased ülevalt alla. Vähesed neist on üldse külades käinud ja sealset elu-olu näinud. Külades on tsiviilisikud ja nende juht ning sõdurid. Sõdurid valvavad küla ja käivad koos tsiviilisinimestega piirikontrollis ehk ekspidel ning transpordijaamast külla eluks vajalikku toomas. Sõdurid on õpetatud käsku täitma. Nende ülesanne on tsiviile kaitsta. Kui keegi teele ilmub, nähakse selles potensiaalset ohtu omade elule ja antakse kohe tina.

Hundiseaduste aeg

Metsas elavad kogukondadena lihtinimesed, keda külaelanikud peavad bandiitideks, kuna nad käivad relvastatult külasid rüüstamas ja sealt toitu ning laskemoona varastamas. Reeglite kohaselt lastakse bandiidid lihtsalt maha ja kui metsas avastatakse nende asuala, siis põletatakse see maha. Nii, nagu hundiseaduste aegu ikka tehtud on. Külaelanikud ei pea bandiite üldse inimesteks.

Ja siis elavad sügaval metsas ning peavad jahti, muuseas ka inimestele, kuningad. Linn oli ühe kuningaga territooriumi ära jaganud nõnda, et see ei tuleks Uniooni aladele ja unioonlased ei liiguks jahti pidades kuninga aladele. See lepe oli enamusele linlastest teadmata, külainimestest rääkimata. Aga kuningad on metsadest tulnud Uniooni aladele.

Nad on mitme meetri pikkused, kaaluvad paarsada kilo, laiust on neil tublisti üle meetri. Välimuselt meenutavad nad inimesi, kuid on karvasemad ja pikkade küünistega. Ühel ehk heledal kuningal on relvaks karvase kindaga rusikast väljatungiv poolemeetrine nuga. Kuningad toituvad värskest lihast, kiskudes liha hammastega otse luudelt, ka inimluudelt. Nad liiguvad keereldes kui lumepallid. Kuningate vastu tõrguvad relvad, masinad jäävad seisma ja häirekellad ei hakka tööle. Neil on aga hämaras nägemise silmad. Päeval ei näe nad midagi, liiguvad vaid lõhna peale. Päeval nad magavad ja on siis haavatavad. Nende peatamiseks on muidugi olemas ka erilised laengud.

Kuningad kogunevad oma pulmamängudele, sest välja on ilmunud emane kuningatar. Nad on valinud kohtumispaigaks transpordibaasi ehk kärujaama, mida kaitsevad unioonlased. Bandiidid on toiduotsingutel jaama tunginud, jaamast läheb moona tooma piiripatrull ja jaama suunas liiguvad linnast tulnud teadlased. Skaut on neid teavitanud, et on kuningat märganud. Teadlastel on ülesanne kuningas vangistada, et teda siis teaduslikult uurima asuda...

Käivitub sündmuste ahel, kus pole enam selge, kes on kelle leeris. Ka kuningad pole kõik ühesugused.

Miski pole mustvalge

Iseenesest ei ole see lugu väga originaalne, kui jätta kõrvale kuningaid puudutav. Kõige huvitavam osa ongi minu jaoks see, kui skaut Järnene ja teadlane Smitt jälgivad kuningate pulmamänge. Kedagi vangistuses hoides ja piinates ei pruugi sa tema kohta midagi olulist teada saada. Ent jälgides vaba käitumist, annab see palju mõtteainet.

Üle lageda sinava lume tõuseb puude vahele ja üle latvade kuninga armuhüüd nagu üksilduse ja iha manifestatsioon. Järnenet see külmaks ei jäta, pannes tema tundekeeled helisema, isegi kohatult. Kuningad räägivad inimestega sama keelt. On nendega sarnased, kuigi palju suuremad ja tugevamad. Tume kuningas ei tapa inimesi, ehkki sööb neid küll tapetuna. Ta on pakkunud inimestele oma kaitset ja mitmete elu päästnud.

Kes nad siis on? Loomad või inimesed? Teadlase meelest on lühinägelik ja kuritegelik kohelda kuningaid kui loomi. Linnas võimul olijad ei taha sellist mõtteavaldust kuulda. Kuid muutuste ajad on alanud...

Romaanist käib läbi palju tegelasi. Mõnest saad teada vaid nime ja kuuled ära tema tüüplause, ning kustunud tema eluküünal ongi. Osade tegelaste elule ja tegemistele saab siiski kaasa elada romaani lõpuni. Huvitavad on tugevad ja uuendusmeelsust kandvad naiskarakterid nagu Gäru küla tsiviiljuht Katja ning teadlase Armand Smiti armastatu ja mõttekaaslane Olga Abakova. Paeluv tegelane on bandiidist külaelanikuks tõusnud intelligentne ja ligimesi armastav isemõtleja Hamilton, kes suudab siluda lihtinimeste ja küla suhted rahulikuks kooseksisteerimiseks.

Mida ühelt romaanilt siis oodatakse? Jutuvestja andega kirjutatud haaravat lugu. Seda Triinu Merese „Kuningate tagasitulek“ kahtlemata on. Tähtis pole ainult tegevustik või maailmaloomine, oluline on see, millises hingemaailmas tegelased liiguvad.