Heinrich Weinberg – „Tõrkeotsing“, Fantaasia 2018, 286 lk.Foto: Apollo.ee
Raamat
15. juuni 2018, 18:15

ARVUSTUS | „Tõrkeotsing“ – mis siis, kui ajalugu oleks läinud teisiti? (3)

Ulmekirjanik Heinrich Weinbergi romaani „Tõrkeotsing“ tegevus leiab aset alternatiivajaloolises Eestis. Kuna ei toimunud Liivi sõda ega Põhjasõda, ulatub Eesti Föderatsioon Riiast Jaanilinna ja Kärdlast Pihkvani. Siin elab 10 miljonit inimest: eestlased, liivlased, lätlased ja venelased.

Weinberg ei ole eesti ulmes päris uus nimi. Autor, kes elab Eestimaa südames Paides ja teeb päevatööd tootmisettevõttes kvaliteedijuhina, debüteeris 2013. aastal võrguajakirja Reaktor veergudel. Tema jutustus „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ võitis Eesti ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia 2014. aasta jutuvõistlusel teise koha ja fännid hääletasid selle 2015. aastal ulmeauhinna Stalker võitjaks. Weinbergi lühiromaan „Vihma seitse nime“ sai Reaktori 2017. aasta lugejaküsitluses ära märgitud ühe parima kodumaise ulmejutuna. Weinbergi ja Reidar Andresoni kahasse kirjutatud lugu „Päästa meid kurjast“ võitis ulmeühingu ja Fantaasia mulluse jutuvõistluse, Weinbergi lühijutt „Nurgatagune reisibüroo“ pälvis 2017. aastal Stalkeri.

Pettuma ei pea ka noore kirjaniku esimeses täispikas romaanis. Sisu on intrigeeriv. Venemaa on killustunud. Saksamaa ei kaotanud Teist maailmasõda, nad ise likvideerisid Hitleri ning, tehes ühe pommiga maatasa New Yorgi linna, andsid maailmale teada aatomiajastusse jõudmisest. Endiselt madistatakse Afganistanis ning eestlased on arvestatavad sõdurid. Käib võidurelvastumine ja soov saada tehnoloogiline ülekaal.

Heinrich Weinberg – „Tõrkeotsing“, Fantaasia 2018, 286 lk. Foto: Apollo.ee

Iga ajastu võitjate tegevusest leiab midagi, mis järgmise ajastu võitjate väärtuste ning eetikaga kokku ei lähe. Meditsiini ajalugu on kirjutatud veriste kätega ja lugematute kannatuste hinnaga. Paljud uuringud tuginevad koonduslaagrites läbiviidud katsetele. Geenitehnoloogia, doonorelundite kasvatamine, inimkatsed endiste sõjaväelastega, vaktsiinide väljatöötamine. Lahingus kaotatud käed-jalad suudetakse asendada nii, et need tunduvad täiesti ehtsad olevat. Saavutatud elukvaliteet on kinni makstud vereohvritega.

Eestis kaevandatakse fosforiiti ja uraani. Jõudsalt edeneb geenitehnoloogia, mis võimaldab toota kloone. Kõiksugu korporatsioonid ajavad nii seaduslikku kui ka illegaalset äri. Eestis on kahesugune võim. Ühel poolt jõustrukuurid: sõjavägi, Kaitseministeerium, KAPO, Teabeamet. Teisel pool illegaalne maffiamaailm tükis oma krahvide, Ühiskassa ja kõike juhtiva Vanapaganaga, kes on samas „väärikad ärimehed“. Turvafirmade ja IT-firmade tegevus õitseb, kuid nende töötajatel on võimalus iga kell oma elust ilma jääda.

Eesti kloonivabrikute toodangust on huvitatud hindud ja moslemid. Kõik soovivad omada täiuslikke sõdureid, keda annab kas või taas surnuist üles äratada. Ei tundugi liiga ulme.

Sündmused vahelduvad, kogu aeg toimub midagi. Tegelaste paremaks mõistmiseks minnakse ajas tagasi ning lugejale jutustatakse eelnevaid lugusid. Põimuvad erinevad elusaatused. Tõsiste sündmuste käigus peategelaste Maris Alvini ja Aile Johanseni eluteed ristuvad ning nad jäävadki seotuks.

Kirjanik Weinberg on hea mõttelennuga. Fantaasia tundub nii ehe ja realistlik. Huvitav on lugeda keskkonnakaitse probleemidest (kui ikka looduskaitsjad toovad kuskilt kohale lendorava jubinad, siis ei saa keegi selles piirkonnas tööstust arendama hakata) ja sõdurite elust missioonidel. Kogu maskuliinsuse taustal mõjuvad soojalt kirjeldused endise sõjaväelase Alvini noorusest ning armumisest. Lugejani tuuakse Eestimaa, eriti Peipsi ääre looduse ilu.

Autor ning toimetaja Eva Luts väärivad kiidusõnu selle eest, et kordusi ja ballasti sellest romaanist ei leia. Vaid raamatu lõpu poole hakkavad silma mõned liigsed sõnakordused.