Voldemar Kuslap: "Lähedaste kalmul istudes tõstke pilk ka kaugemale!" (24)
Juunikuu on muude tähtpäevade kõrval ka surnuaiapühade kuu, kui käiakse esivanemaid mälestamas ja nende haudu korrastamas. Küllap meil igaühel on ühel või teisel Eesti surnuaial lähedase inimese hauaplats, kuhu me oma kiire elutempo juures liiga harva satume. „Aega tuleb võtta,“ tuletab vana tõde meelde armastatud laulja Voledemar Kuslap, kes aastakümneid uurinud süvitsi kümneid Eesti kirikuaedu.
Kuslap viis meid seekord jalutuskäigule kahel kalmistul: Tallinna Siselinna ja Tallinna Rahumäe kalmistul. Esimene on Kuslapi sõnul suvel kui roheline oaas keset linna ja seejuures äärmiselt põneva ajalooga. Tallinna Rahumäe kalmistul on aga palju nimekate skulptorite töid läbi aastakümnete, mis annab aimu kalmistukultuuri ja hauamonumentide stilistilistest muutustest.
„Aga üle Eestimaa on kümneid ja kümneid kauneid kirikuaedu, kus kunstiväärtuslikke hauatähiseid, nagu näiteks Ambla kirikuaias Anton Starkopfi loodud marmorist hauamonument „Poiss moonidega“. Põhiline, et te lähedase kalmul istudes tõstaksite pilgu ka kaugemale ja kõrgemale ning te võite avastada imelisi hauatähiseid nii halvas kui heas mõtted,“ tõdeb Kuslap. „See kõik on väga põnev maailm.“ Siinkohal vaid murdosa sellest maailmast ja kalmistukultuurist läbi sajandite.
irääkimata vanavanemate haudadest. Siinsed jubedad kommentaarid räägivad meie inimeste suhtumisest. Paljud hauad jäävad astaga mahajäetuks ja rohtuvad. Rohus vedelevad hauaplaadid .
Aeg oleks riiklikult asja arutama, kas iga urn vajab hauaplatsi ja peagi rohtukasvanud hauaplaati lahkunu nimega.Võibolla on hästi hooldatud hauaplatside aeg ümber. Noored läheva maailma ja ei tule enam tagasi, hauaplatside hooldajaid ei ole.
Kuidas edasi? Asi vajaks arutamist riiklikul tasandil.