Aeg on nii totalselt muutunud. Perekonnad ei püsi koos. Kui lähedane sureb, aitab sellest, kui haud saab kinni aetud. Kalmistul käivad vähesed ja paljud lapsed ei mäleta varsti, kus on vanemate hauad, irääkimata vanavanemate haudadest. Siinsed jubedad kommentaarid räägivad meie inimeste suhtumisest. Paljud hauad jäävad astaga mahajäetuks ja rohtuvad. Rohus vedelevad hauaplaadid . Aeg oleks riiklikult asja arutama, kas iga urn vajab hauaplatsi ja peagi rohtukasvanud hauaplaati lahkunu nimega.Võibolla on hästi hooldatud hauaplatside aeg ümber. Noored läheva maailma ja ei tule enam tagasi, hauaplatside hooldajaid ei ole. Kuidas edasi? Asi vajaks arutamist riiklikul tasandil.
Istusin kaasaga kalmul silmad maas .Kui aga oma pilgu üles tõstes hakkasin jõllitama naaberkalmul askeldava naisterahva tagusmenti-sain kaasa käest mööda hambaid. Nüüd ei tõsta ma eales kalmul oma pilku
Kalmistu järgi otsustad kes on unustatud? Mu enda vanaema puhkab juba ligi 30.a. Kalmistul olen selle aja jooksul käinud paar korda. Aga tänu teatud lapsepõlve mälestustele käib mul tihti mõtetes.
Et las lähedaste kalmud kasvavad rohtu, mis me seal ikka luusime? Läheme aga eluga edasi. Üks siin kiitles kuidas tema pole 30 aastat vanaema haual käinud ja ise veel uhke ka.
kõik algab kodust. Kes käivad kalmistul lähedaste haudasid korrastamas - ikka vanaemad, emad. Käia kiiruga ära, riisuda lehed, korstade umbrohi, istutada lilleke või panna kunstlill, kui kalmistu on kaugel ja saad sinna kord -paar aastas. Ilus tagasihoidlik kunstlill ei närtsi, ei kuiva. Minu lapsepõlves võttis ema mind alati kalmistule kaasa. Koristasime, panime istutasime lille, süütasime küünla.Ütlesime seal oma väikese palve ja soovisime läinutele rahulikku puhkust.. Istusime platsi ääres pingil sõime oma võileiva -limonaadi ja ema rääkis nendest, kes läinud. Vaikus, rahu . Ilus päev meile ja see kestab mil ikka. Praegu olen kalmistust kaugel, saan käia kord aastas. lapsed laiali ja kaugel . Mis teha, lastel ei teki harjumust, mis peaks algama juba lapsepõlves. Elukohad, elukorraldus , on muutunud. Kõigest võib kommentaaridega räigelt üle sõita. Ja sellepärast ongi siin täiskasvanutelt nõmedad kommentaarid. Midagi pole südames, midagi pole mäletada. Haud aerti kinni ja ellujäänutel asi tehtud.
..on tänapäeval võimalus,et hooldatakse hauaplatsi,kui ise elad näit.teises eestimaa otsas st.200km. või saad platsi hooldajaks kellegi ja maksad.kaugusel kalmistust.Pole ju võimalik tihti käija,korra aastas. Minule ka meeldib surnuaial jalutada,vaadata haudasid,mõtiskleda,kuid mitte tihti.
Aeg antud elada, aeg antud surra, aeg antud mullas magada! Ei ole inimese psüühhikale hea see, kui pidevalt surnuaedaes vaimude maailmas viibida. Elage inimesed oma maist elu ja rõõmustage , elu on antud armastuseks ja naeruks! Ükskord me nagunii jõuame kõik sinna, kust enam tagasiteed ei ole!
jutt ei ole ju pidevalt surnuaias viibimisest. Inimese psüühikale on hea kui ta ei unusta kuskohast ta tuli ja kuhu ta läheb. Et me kõik oleme selle tee üks osa, tuleb hinnata neid kes olid j a neid kes veel tulevad. Tehes nägu, et Elu ongi vaid maine hetk nüüd ja praegu ning eelnev olnu on teisejärguline , kaotame oma väärikuse. Mida väärikam on meie teekond ,seda väärikam on ka selle lõpp. Lõppu ei ole vaja karta, see on loomulik vääramatu Elu osa. Tagasiteed igatsevad vaid need, kes on oma elu mõttetult raisanud.
KOMMENTAARID (24)