ÕL INTERVJUU | Kultusbändi a-ha kitarrist Pål Waaktaar Savoy: unistasime juba teismeeas suurtest lavadest (2)

Olen vaikselt juba lootust kaotamas, kui võtan seitsmendat korda telefonikõne Inglismaale, Londonis asuvasse hotelli, kus peaks viibima 80ndate menubändi a-ha klahvimees Magne Furuholmen. 

Telefoniintervjuu pidi aset leidma kell 13.00 Eesti aja järgi. Olin vist esimest korda elus sekundipealt täpne, kuna see on esimene intervjuu välismaalasega. Telefon kutsub, vastu võtab naisterahvas, kes suunab mind administraatoriga rääkima. Väike muusikaline vahepaus ja naine vastuvõtust kordab: "Furuholmen? No, we don´t have this name in our hotel," (Ei, meie hotellis ei viibi sellenimelist inimest - ingl. k. - toim.). Hetkeks olen nõutu ja proovin uuesti. Luban tagasi helistada. Järgmised kolm-neli kõne lõppevad sarnaselt.
Olen kaks ööd selle kõne pärast unetu olnud, varahommikust kevadist linnulaulu kuulanud ja mõelnud selle intervjuu peale, mis tundub, et jääb ära.
Kell on juba 13.14 ja siiani ei ole ma intervjueeritavat tabanud. Mõtlen vaikselt juba korraldajale helistada ja teatada, et asi jääb ära.

"I´m not local, I don´t know this band." (ma ei ole kohalik, ei tea seda bändi - ingl. k. - toim.), lausub naine vastuvõtust pärast kuuendat kõnet, kui olen talle hääldanud bändi teiste liikmete nimed.

"Olgu, ma ei ole ka local, aga kes siis a-ha´d ei tea?" jätan mõtte valjult lausumata. Hetkeks tekib bridgetjonesilik tunne (meenutan endale Helen Fieldingu bestselleri värvikat tegelaskuju).
Viimane katsetus, suunatakse järjekordselt kuhugi.