STAARIGA TRENNI | Silvia Ilves: eriti ma trenni ei tee, loodus on mind õnnistanud heade geenidega
“Ametlikult ma trenni ei tee ja imetlen neid inimesi, kes spetsiaalselt aja võtavad ja trennis käivad,” tunnistab tšellist Silvia Ilves. “Ma olen selleks kõigeks liiga laisk ja teiseks pole mul ka kaaslast, kellega trennis käia.”
Silvia ütleb, et otsib küll omale trenniskäimiseks motivatsiooni ning see oli ka põhjus, miks ta oli kohe kahe käega nõus Õhtulehega trenni tulema. “See on tegelikult nii mõnus. Enesetunne on kohe mõnus. Higi voolas ja hea on olla, ma olen nagu uuesti sündinud,” naerab ta.
Tegelikult on ka tšello tassimine omaette trenn – Silvia pill kaalub koos kastiga umbes kümne kilogrammi kanti. Naine ütleb, et pillimäng annab ka kätele omajagu tunda. Kes Silviat näinud, teab, et käed on tal tõesti lihases. “Ma ei saa öelda, et kõigil tšellistidel nii lihaselised käed on. Tihti, kui ma lähen pildistama, ütlevad fotograafid, et oleksin rahulikult, sest kui ma olen pinges, on lihased kohe näha ja see pole naiselik. Pillimängu alguses treenib see kindlasti käsi ja harjutades tulevad ka lihased."
Trennis Silvia ei käi, kuid kuna tal pole juhiluba, liikleb ta linna vahel ühistranspordiga ja jalgsi. “Kui kunagi juhiloa saan, siis on ehk päriselt ka trenni vaja.” Lisaks on tal kolm poega, kelle järel jooksmine samamoodi oma töö teeb. “Olen kuulnud inimesi rääkimas, et kui sul on lapsed, siis koguneb just rasva, sest pead kodus kogu aeg vaaritama, aga pean tunnistama, et mul on kodus harva aega süüa teha. Pigem teeb seda elukaaslane.”
Silvia tõdeb, et loodus on talle palju andnud ning hea vormi saladuseks on head geenid. “Mu keha on vormis olemiseks väga soodne. Mind on mitu korda kutsutud kaasa lööma ka bikiinifitnessis, kuid see nõuab ju toitumise jälgimist! Ma võiksin seda kaasa teha, kui saaksin kõike süüa,” naerab ta. Ta oleks bikiinifitnessis ka hea katsejänes, sest nii, kui Silvia trenni teeb, tulevad kohe ka tulemused. “Olen hästi vastuvõtlik. Täna trennis sain aru, et olen treenimata, võhma pole, kuid samas olen ma vastupidav kätekõverduste ja kõhulihaste tegemises.”
Ilves sõnab, et sööb seda, mida tahab ja mida keha küsib. “Vahel muidugi mõtlen, et ei tohi keha nii palju kuulata, sest ma olen suur magusasõber ja see on hukatus!” Liha Silvia ei söö. “Ma ei saa öelda, et olen toitumises pedant, kuid tean, et tuleb süüa regulaarselt. Üks mu õdedest jälgib väga, mida sööb. Kord pidasime piknikku ja ta ei saanud isegi maasikat süüa, sest polnud aeg. Respekt neile, kes seda suudavad. Mina olen selleks liiga laisk.”
Lapsepõlves Silvia suur trenniskäija polnud, kuid ainult pilli taga tema lapsepõlv ei möödunud. “Elasin maal ja seal ronisin ikka puude otsas ja jooksin metsas ringi. Elasime oma majas ja meil oli hoovis saepuruhunnik, mille otsa panime mingi pulga ja hüppasime sellest üle. Sellised mängud olid meil.” Kehalises kasvatuses oli Silvia aga üks tugevamaid.
Silvial on kolm poega – esimeses klassis käiv Stefan, viiene Tristan ja pooleteiseaastane Christopher Maximilian. Stefan on oma klassis kõige noorem ja Silvia sõnul sportlik. “Ta mängib korvpalli, on selles minust palju parem, hästi täpne. Ma olen ka kunagi korvpalli mänginud, oma toonase poiss-sõbra sõpradega,” ütleb Silvia. “Korvpall meeldib talle natuke rohkem kui klaverimäng, aga ma luban tal mõlemat teha.”
Keskmine poeg Tristan on Silvia sõnul aga lühikest kasvu, väle ja kerge nagu ämblik. “Tema ma tahan panna breiktantsu trenni, see sobiks talle hästi. Mulle väga meeldib näha, kuidas lapsed arenevad ja sinust milleski paremaks saavad. Väike poiss on alles pooleteiseaastane ja teeb mu elu kodus lihtsalt värviliseks.”