Inimesed

Peeter Oja ja René Vilbre meenutasid "Kreisiraadio" aegu: Leinatamm oli sisemiselt dirigent ja oskas trio tööle panna! (6)

Keit Paju, 10. juuni 2018, 15:02
Foto: Keit Paju
Huumorifestivali Luige Nokk üheks tõeliseks publikumagnetiks sai telerežissööri René Vilbre ja näitleja Peeter Oja meenutused Kreisiraadio-aegadele. Olenemata sellest, et Kreisiraadio on juba 25 aastat vana, armastab eesti inimene nende nalju ka 2018. aastal täpselt sama kirglikult, kui aastakümneid tagasi.

Kohtumisele oli tulnud sadu inimesi ning väikesesse telki ei mahtunud kõik huvilised äragi. Oja ja Vilbre vaatasid tagasi parimatele sketšidele, mitte kunagi vaatajateni jõudnud klippidele ning mustale materjalile. Muidugi meenutati ka humoorikaid seikasid ning räägiti omavahelisest klappimisest. “Meil oli koostöö ideaalne, jube hea üksteise tunnetamine oli,” tunnistas Kreisiraadio üks kolmest musketärist, Peeter Oja. 

Kreisiraadio teises saates loeti hoopis luuletusi

Samal teemal

Kuigi, kasvõi ühte Kreisiraadio klippi on oma elu jooksul näinud iga eestlane, ei tea paljud, kuidas see üldse alguse sai. Tegelikult oli Kreisiraadio algselt tunniaajane raadiosaade Kuku raadios. 

“1993. aastal tuli Erki Berends minu juurde, kuna ta oli kuulnud, et Soome ühes raadiokanalis tuli nädalat kokkuvõttev saade, mida tehti läbi huumori ja ta mõtles, et ka Kuku raadios võiks midagi sellist olla. Siis ta tegigi mulle ettepaneku. Tollal oli värske ka telesaade “Kitsas king” ning Berendsi arvates võinuks samas koosseisus ka raadios saadet teha,” meenutas Oja. 

Kuna paljudel “Kitsa kinga” inimestel oli niigi palju tegemist, rääkis Oja Tarmo Leinatammega, kes oli koheselt projektis nõus kaasa lööma. Koosluse ristis “Kreisiraadioks” samuti Berends. Oja mäletab täpipealt, et Kreisiraadio esimene raadiosaade jõudis eetrisse 4. aprillil 1993, kell 22 õhtul ning siis oli saade kahe tunni pikkune. 

Oja tunnistab, et esimesed raadiosaated neil kõige paremad polnudki. “Me kompasime maad. Teine saade sattus meil Suure reede peale, siis mõtlesime, kuidas asja teha, et noh, Suur reede ju ikkagi. Siis me lugesime eetris luuletusi!” itsitas Oja. 

Televisioooni jõudis Kreisiraadio veidikene hiljem. Režissöör René Vilbre läks sel aastal, kui Kreisiraadio hoo sisse sai, just filmikooli õppima. “Läks kolm aastat mööda, lõpetasin kooli tegin paar filmi ja televisiooni ja siis öeldi mulle järsku, et Kreisiraadio - kas saaksid nendega kokku saada kuidagi? Hannest ma teadsin, Peetrit ei tundnud, aga tollane ETV programmijuht Ilmar Raag ütles, et saa meestega kokku, aruta asja,” meenutas ta. Edasine on muidugi ajalugu. 

Esimese sõu televisioonis tegi Kreisiraadio vana-aastaõhtul. Siis nägid televaatajad esmakordselt teleekraanil Kivipallurit ning Tippi ja Täppi. “See läks hooga käima ja me saime aru, et me mõistame teineteist ja mis naljame suudame teha, või ei suuda teha. Ega need mehed platsil ei kontrollinud ju, mida nad teevad. Võtteplatsil võtsime üles 40 minutit materjali, pärast pidin sellest montaažis tegema seitse minutit, see oli omaette trikk muidugi,” muigas Vilbre. 

“Nali oli asja juures see, et René oli lõpetanud filmikooli ja kõik saated käivad ju stsenaariumi järgi, aga meil olid ju raadiosaated ka sellised, et meie jaoks oli kõige tähtsam välja mõelda nimed ja mida need tegelased teevad. Kivipallur, mängib kivipalli -  kõik, hakkame otsast minema, rohkem juttu polnud. Ja Rene oli alguses päris hädas, et oot-oot, mis nüüd. Aga seal oli õnneks Anu Välba, kes kirjutas üles, sest kui oli vaja teisest kohast võtta sama stseen, siis ei mäletanud keegi, mida enne sai öeldud. Õnneks Anu siis, kes ütles, mida enne sai öeldud. Aga me saime hakkama!” naerab Oja. “Lõpuks tuli kokku selline kokteil, et poisid imestasid ka, et ahah, kokku tuli siis selline!” lisas Vilbre. 

Publikule näidati Kivipallur Lagunovi sketši. “Peaks seda klippi pakkuma Eesti töötukassale. Eriti tänapäeval noored inimesed tõesti ei tea, kuidas töö tegelikult käib, õpivad siin sotsiaalteadusi, aga tööle ei lähe,” kommenteeris Oja. 

Vilbre ja Oja kergitasid saladuseloori ka sellelt, kuidas küll ometi need, nüüdseks legendaarseks muutunud sketšid, sündisid. Tuleb välja, et vahel valmistasid Leinatamm, Võrno ja Oja Vilbrele ikka tõsist peavalu. 

“Kui meil oli võttepäev, sketšiks olemas kena eramaja, suur sibiauto, kakskümmend inimest ja väike beebi, nalja oleme mõelnud nädal aega järjest, otsustas Kreisiraadio lihtsalt võtte ära jätta, sest lihtsalt ei tundunud naljakas, et sketši teha. No ei tulnud tunnet peale,” ahastas režissöör. Publik rõkkab naerda. 

Oja asub asja selgitama: “See oli küllaltki tavaline, sest alguses, kui me mõtlesime, tundus see üpriski naljakas, aga nädal aega oli liialt pikk aeg meile ja kui me kokku saime, siis mõtlesime, et milles see nali nüüd meie jaoks seisnes, see ei ole ju naljakas! Ütlesimegi, et sorry, minge koju.” “Ma olin nutu ääre peal siis!” tunnistas Vilbre.

Kusjuures rollidesse jaotusid mehed Vilbre ja Oja sõnul väga naturaalselt ning kokkuleppeid, et kes millist rolli nüüd mängib, neil ei olnud. Ka see, et Võrno kogu aeg naisi mängib, kujunes välja naturaalselt. 

“Hannes mängis enamuses naisi, ühe korra mängis ka Tarmo naist, minutilises klipis “Kes ees, see mees”, aga tal ei tulnud naise mängimine nii hästi välja,” selgitas Vilbre. 

“Ma ei mäleta, kuidas see käis, aga eks pikapeale kujunes nii välja jah. Raadios oli niimoodi, et põhiline vedaja oli Tarmo, ka laivis, kui laval olime, ta oli jube hea liitja või ideedesöötja. Kui tundsin laivis laval, et ei hakka minema, ei jookse, siis Tarmo viis lühikese küsimusega teema nii, et asi hakkas kohe minema,” tõdes Oja. 

“Ta oli siiski sisemiselt dirigent, ta oskas need kaks meest niimoodi tööle panna, et ma sain kõrvalt filmida. See oli hästi oluline, et Peeter oli näitlejana tugev, Tarmo oli küsijana tugev ja Hannes kusjuures mõtles suuremal osal nimesid välja,” rääkis Vilbre. “Kui klipp oli selge, siis me juba teadsime, kes mida teeb. Valikut ei olnud.”

Vanemad prouad ikka helistasid ja kaebasid

Aastate jooksul tegi Kreisiraadio mitmeid piiripealseid nalju. Kuid palju kaebuseid ja rahulolematust Oja ja Vilbre sõnul nendeni ei jõudnud. 

“Tänapäeval räägitakse sallivusest palju, aga mida rohkem sellest räägitakse, seda vähemaks seda kuidagi jääb. Vanasti inimesed sallisid kuidagi rohkem,” tunnistab Oja, mille peale ta publikult suure aplausi sai. 

“Kui teles asi oli, siis saime nii mõnelgi korral kõnesid, et miks teil eetris on verise ja mädaneva peaga mees, kes mõttetusi räägib, vanemad prouad ikka helistasid ja kaebasid. Aga tõsisem jama oli mul Tipi ja Täpiga, kui eetrisse läks nende alkohoolikute nali “Saku hele otse veeni”. Pärast seda eetrit sain nii mina kui mu ülemus Ilmar Raag vaibalekutse ja kergelt öeldes sõimati nägu täis, et kuidas me julgeme vägistada lastekangelasi. Siis ma ütlesin, et vabandust, need on ka minu kangelased, võin vägistada kui tahan ju,” naeris Vilbre. 

Seejärel oligi aeg vaatajateni tuua praeguse aja mõistes kõige mittepoliitkorrektsem nali, ehk legendaarne “Sinu jaoks on see karneval, neeger!” sketš. Vestlust juhtinud Indrek Vaheoja tegi hoiatuse. “Teeme nii, kes tahab solvuda, see solvub kohe ära!” Aga rahvas naeris ja nautis. Kedagi solvumas ma aga ei märganud. 

“Kui analüüsida, millest see klipp räägib, siis tegelikult juba tol ajal olime me ajast ees ja tegime anti-rassistliku klipi. Niiet hoidke nokk maas!” sõnas Vilbre pärast sketši ära vaatamist, mis publikult suure aplausi pälvis. 

“Ei tekkinud pahandusi! Praegu võiks tekkida. Ega me midagi halba ei mõelnud. Praegu enam ei ole mõtet seda nalja teha, sest ajas asi muutub nii meeleltult. Praegu kui neeger öelda, siis kohe naelutab kinni. Aga huumoriklassika jääb,” kommenteeris Oja. 

“Kui Tarmo hakkas kõrva sügama, siis oli selge, et asi läheb käest ära.”

Rahvale näidati ka ebaõnnestunud nalju, mis pole kunagi inimeste silmadeni jõudnud. Üks neist rääkis jõulubussist, kus päkapikkudeks riietatud Leinatamm, Võrno ja Oja laste käest nende kodu ja vara kohta pinnisid, et hiljem vargile minna. Osad naljad jäid avalikusse ette toomata ka laiskusest. “Mul on praegu viis sketši, mis on kokku lõikamata, kaks neist on halvad, kolm keskmised,” tunnistab Vilbre. 

Muuhulgas näidati rahvale ka musta materjali, ehk seda, kuidas ühte mõneminutilist klippi vahel isegi tunde pidi filmima, kuna mehed ei suutnud lihtsalt kõkutamist jätta. Üks neist klippidest oli “Must leib”, kus Leinatamm üht fraasi paarkümmend korda pidi ütlema, sest ta ei suutnud naeru pidada. Kindlasti mõtleb televaataja ka sellele, kuidas pereema mänginud Võrno palja käega laua pooleks suutis lüüa. Tegelikkuses oli lauaks tavaline penoplastiruut, mida oli võtteks kasutada kaks tükki. 

“Kui Tarmo hakkas kõrva sügama, siis oli selge, et asi läheb käest ära,” meenutas Vilbre. Tarmo parimaks rolliks peavad nii Vilbre ja Oja aga Politseikroonikat pilav klipp, mis mõlema mehe Kreisiraadio top kolmes on. 

“Seda näitame eriti suure kummardusega Tarmole. Tarmo pole enda elus näitlejana kõige tervam pliiats olnud, aga kunagi varem ega hiljem pole Tarmo nii head näitlejatööd teinud kui selles klipis. Ma ei tea, mis tal juhtus seal võtteplatsil,” rääkis Vilbre. 

Võrno mängib klipis krimireporterit, kes ühele pikale läinud sünnipäeva peole sisse astub, leides sealt eest poodud sünnipäevalise ja Slava käe. Oja ja Leinatamm mängivad sketšis kaht tugevat meest, kes viinapitsi veel ei sülitanud.

“Purjus inimest on kõige keerulisem mängida. Aga see, kuidas Tarmo mängib siin purjus inimest, ta on nii ehe!” imestas Oja. “Ja ise on ta jumala kaine kusjuures!” lisas Vilbre. Oja sõnul on just see Leinatamme kõige parem Kreisiraadio roll, sest see tuli tal kõige loomulikumalt välja. Eks vaadake ja otsustage ise! 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee