ÜLIKOOL JÄI KATKI: Oskar Luts (pildil 1937 Vanemuises kõnet pidamas) kasutas loomingus suurepäraselt ära loodusliku jutustamisande, poolelijäänud farmaatsiaõpingutest saadud teadmised ja eluülikoolis omandatu.Foto: Õhtulehe arhiiv
Raamat
9. juuni 2018, 00:01

Kirjanikule on elukool ja iseõppimine sama olulised kui ülikool

Kui kirjanikul on looduse kingitud jutustamisanne, ei muuda kooli puudumine midagi (1)

„Olen veendunud, et diplom ei saa kellestki teha haritud inimest, kui ta ise selle poole ei püüdle,“ sõnab Viivi Luik kommentaariks tõsiasjale, et paljud kirjanikud pole ülikooli, mõned ka keskkooli lõpetanud. „Minul ei ole õhtukooli lõputunnistust, küll aga olen end harinud ise, samuti olen iseseisvalt õpetajate käe all keeltekursustel omandanud kolm võõrkeelt.“

„Olen veendunud, et diplom ei saa kellestki teha haritud inimest, kui ta ise selle poole ei püüdle,“ sõnab Viivi Luik kommentaariks tõsiasjale, et paljud kirjanikud pole ülikooli, mõned ka keskkooli lõpetanud. „Minul ei ole õhtukooli lõputunnistust, küll aga olen end harinud ise, samuti olen iseseisvalt õpetajate käe all keeltekursustel omandanud kolm võõrkeelt.“

„Kirjanikule on elukool vahel tähtsam kui ülikool,“ muigab Teet Kallas. Teda ei lastud omal ajal keskkooli lõpueksamitele. Öeldi, et tule augustis. Kallas otsustas, et ei lähe sügisel eksameid tegema. „Ma olen mõelnud, et kes seda teab – ma poleks vist keemia ja arvatavasti ka kuradi stereomeetriaga hakkama saanudki.“

Kui vaadata eesti kirjandusloos ringi, siis tõepoolest, paljud geniaalse jutustamis- või luuleoskusega prosaistid ja poeedid on loonud teoseid loomuomase andekuse ja elutarkuse abil, olles samas tänapäevases mõistes üsna tagasihoidliku haridusega. Vähemalt diplomi poolest.

Edasi lugemiseks: