Inimesed

MARILYN JURMANI BLOGI | Kolime Hispaaniast lõpuks tagasi Eestisse! (82)

Marilyn Jurman, 10. juuni 2018, 13:00
Foto: Marilyn Jurman
Ja ongi kõik. Kohe istun lennukile ja sõidan Eestisse. Viimane nädal olid meil veel sõbrad ka Valencias külas, tänu millele sai Valencia veel armsamaks kui enne, kuna käisime hästi paljudes kohtades, kus ma varem ise polnud käinud. Helene õpetas mind kasutama TripAdvisorit ja natukene on selline tunne, et alles nüüd võiks see reis alata. Aga eks see on pea alati reisi lõpus nii. Lisaks tervele hunnikule hipsterikohvikutele käisin esimest korda elus ka Michelini tärniga restoranis.

Me oleme Jannoga suured "Masterchefi" fännid ja oleme vaadanud ära ka kõik kodumaised "Eesti parima pagari" saated ja muu säärase. Samuti vaatame palju igasuguseid kokafilme ja üks eriti tuus film oli Michelini restoranist "Burnt" ja teine "The Hundred-Foot Journey". Ma enne ei teadnud sellest Michelini värgist midagi, aga nüüd olen juba päris kursis.

Samal teemal

Põhimõtteliselt on see väike punane raamat (tänapäeval juba pigem lihtsalt internetist leitav nimekirji), kus on loendid parimatest restoranidest. Võimalik on saada kuni 3 Michelini tärni, aga juba ühetärnirestoranidki on väga kõrgelt hinnatud. Toidukriitikud on alati anonüümsed ja pole ette teada, millal nad tulevad, seega peab restoran olema koguaeg tippvormis, kui ta soovib mõnda Michelini tärni pälvida.

Sõbranna Helene otsis meile välja Valencia Michelini tärniga restorani Canalla Bistro by Ricard Camarena. Tegime kriitikute näod pähe ja panime sinna laua kinni. Alustuseks öeldi meile, et broneeringut hoitakse 15 minutit. Seega, kuigi Helene ja Madis olid juba kohal, siis minu hilinemine jäi siiski teenindajatele ette, kuna eelroad tuuakse kõigile korraga. Vaatamata sellele, et teenindus oli väga hispaanlaslik – see tähendab, et menüüsid pidime pidevalt ise küsima, kolm korda unustati ära Madise jook – olid toit siiski üks parimatest, mis ma eales kuskil söönud olen.

Lisaks sellele avastasime veel meie enda tänaval sellise salakohakese, mis näeb välja nagu suvaline auk, aga kui toidud lauda tulid, siis saime taas sellise maitseelamuse, et läksime sinna mitu korda tagasi.

Foto: Marilyn Jurman

Oh jah, tõesti on selline tunne, et reis võiks alles alata. Aga Eesti ootab. Ja Eestis ootab ka nii palju uusi põnevaid asju, nii et tegelikult on väga tore tagasi minna. Saime lõpuks endale oma kodu, mille saamise saagast tuleb teha eraldi postitus ja Rumi õppis vahepeal kõndima, mis tähendab, et kujutan juba ette, kuidas tatsame koos mööda Kalamaja tänavaid.

Võtame ette kõik Kalamaja kohvikud ja valime oma lemmikud. Rumi on meil alates kuuendast elukuust olnud näputoituja. Seetõttu on nüüd, kui ta on aastane, temaga väga vahva käia restoranides. Ta sööb sama toitu mis meie, lihtsalt valime talle välja vähem maitsestatud osad.

Eestis minu teada ei ole Michelini tärniga restorane, aga häid restorane on ikka. Huvitav on kohe teada, mis tunded mul tekivad, kui ma siit hispaanlaslikust kultuurist, kus teenindamist või oma toitu võid vabalt oodata tunde, aga kõik on lõbusad ja naeratavad, satume Eestisse, kus minu mäletamist mööda olid asjad väga täpsed ja kui teenindaja viie minutiga lauda ei tule, siis lihtsalt klient lahkub.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee