Sajanditeks unustatud õukonnakunstnik naaseb viimaks koju

Tallinnas sündinud kunstniku haruldasi maale näeb esmakordselt ühel näitusel koos. Väljas on ka Niguliste muuseumi Kannatusaltari viiesaja aasta vanused tiivad, mille ülemaalingute autor on samuti tõenäoliselt Sittow.

Eesti Kunstimuuseum teeb näituse korraldamise juures koostööd Washingtoni rahvusgaleriiga, kus näitus „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ oli menukalt üleval selle aasta algul. Näitusel on kaks kuraatorit: John Oliver Hand Washingtoni rahvusgaleriist ja Greta Koppel Eesti Kunstimuuseumist.

Esimene isikunäitus

Tallinnast pärit maalikunstnik Michel Sittow oli 15. ja 16. sajandi Euroopas kõrgelt hinnatud meister, kes töötas paljudes õukondades Hispaaniast Madalmaadeni. Rändava eluviisi tõttu olid jäljed tema tegevusest laiali pillutatud, mistõttu vajus kunstniku isik pärast surma sajanditeks unustusse. Tema maale omistati pikalt oma aja kuulsamatele meistritele, nagu Jan van Eyck, Albrecht Dürer või Hans Holbein. Tema isik ja Tallinna päritolu taasavastati alles 1940. aastal ning alles nüüd on kunstniku tööd esimest korda väljas tema kodulinnas.

Kuraator Greta Koppel tõdeb, et tegemist on väga nõudliku näitusega, mille korraldamine oleks ilma rahvusvahelise partneri – Washingtoni rahvusgaleriita olnud võimatu. „Tihti juhtub nii, et suured asjad saavad teoks tänu õnnelikule kokkulangemisele. Washingtoni rahvusgaleriil on kaks Sittowi kõige tuntumat tööd ja kuraator ise oli samuti sellest mõttest vaimustuses,“ meenutab Koppel. Inimesi, kes näituse korraldamisse on suure panuse andnud, on palju ning asjaajamist oli samuti rohkelt, sest kunstniku looming asub paljudes nimekates muuseumides üle maailma: Louvre’is, Viini kunstiajaloomuuseumis, Berliini maaligaleriis, USA, Suurbritannia ja Taani rahvusgaleriides, samuti erakogudes. Mõne maali kättesaamiseks oli vaja isegi väga peent diplomaatiat, mainib kuraator. Eriti rahul on ta sellega, et näitusel on ka Hispaania kuningakojast saadud maal, ehkki algul tundus selle kättesaamine lausa lootusetu.

Meeskond on selle näituse nimel tööd teinud üle viie aasta. Koppel räägib, et idee autor ei ole tema, vaid mõtte algatas Kumu direktor Kadi Polli, kes tollal oli Kadrioru kunstimuuseumi direktor. „Olime teinud eelnevalt Kadrioru kunstimuuseumis näituse „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge“. Nüüd on see tehtud, nüüd teeme Sittowi näituse,“ meenutab Koppel idee sündi. „Ju siis aeg oli selleks küps. Julge idee, et teeme, tuli Kadi Pollilt, mina olin see, kes hakkas seda tegema. Ja see idee ei oleks saanud teoks, kui ei oleks olnud Eesti Kunstimuuseumi peadirektorit Sirje Helmet, kes uskus selle võimalikkusse, sest algul tundus see ikka päris pöörane,“ meenutab Koppel.

Väikeste mõõtmetega pildid

Näitusele lisab erilisust see, et pildid on mõõtmetelt üsna väikesed. „Need tööd on ajast, kus pildid ei olnud seinal suurtes galeriides, vaid olid väärtuslikud dokumendid või isiklikuks palveks mõeldud ikoonid, palvuspildid, ning neid hoiti ja vaadati hoopis teistmoodi,“ selgitab kuraator. „Aga nende pisikeste piltide kindlustussummad ja nõuded, mis on seatud nende säilitamisele ja transportimisele, on väga ranged. Logistika pool on olnud päris keerukas ja kindlasti Eesti Kunstimuuseumile hästi õpetlik, et tulevikus selliseid nõudlikke näitusi korraldada,“ lisab ta.

„Näituse võlu on just selles, et tööd on mõeldud lähedalt vaatamiseks, nii nagu neid kunagi kasutati. Algul kartsin, et kui rangete turvanõuete järgi on see keelatud ning tööle lähedale ei pääse, siis on see küll läbikukkumine. Aga õnneks seda ei ole. Tänapäeval on muuseumiklaasid nii viimase peal, tööd on võimalik väga lähedalt vaadata, ilma et turvalisus oleks ohus,“ rõõmustab kuraator. „Eks ma olin neid maale muuseumides varem ka näinud, aga see, kui näed neid ühes ruumis koos, on eriline kogemus. Mina küll ei usu, et selline asi järgmise 50 aasta jooksul uuesti teoks saab,“ nendib ta.

Noormees punase mütsiga

See, mida me renessansiajastu portreekunstnikust praegu teame, põhineb ühelt poolt vanadel arhiiviürikutel, teisalt aga oletustel. „Nii kauge ajalooga tegelemine on natuke selline mineviku ennustamine,“ tõdeb kuraator.

Kuna Sittow töötas õukondades ja tal olid n-ö töövõtulepingud, siis puudus tal vajadus signatuuriga oma autorsust maalidele kinnitada. Seega ei ole tal ühtegi signeeritud tööd. Vähesed tööd on kinnitatud dokumentidega, enamik on talle omistatud võrdluse alusel. Koppel räägib, et kunstniku loomingu hulgas on väike portree nooremast mehest punase mütsiga, mis võiks olla Sittowi autoportree. Selle kasuks räägib mitu asjaolu, näiteks aspekt, et portreteeritav vaatab otse ja tal on peas punane müts, millega kunstnikud end traditsiooniliselt kujutasid.

„Selline punase mütsiga noormehe portree meil on ja meile meeldib mõelda, et see võiks olla Michel Sittow. See võiks pärineda ajast, kui ta noore mehena läheb Toledosse ja saab Kastiilia Isabeli õuekunstnikuks. See võib olla esindustöö, näitamaks, mida ta portretistina oskab. Ja teiselt poolt see võib ka olla mälestus või dokument sellest elumuutvast sündmusest, kui Sittow 23-aastaselt ja praktiliselt tundmatuna Euroopa ühe selle aja olulisema valitseja õuekunstnikuks sai,“ arutleb kuraator.

Teada on, et Tallinnas 1469. aasta paiku sündinud Michel Sittow õppis kõigepealt kunstnikust isa käe all ja suundus siis Madalmaade jõukasse hansalinna Bruggesse õppima. Suure tõenäosusega töötas ta nimeka maalikunstniku Hans Memlingi töökojas. „Me teame, et ta isa oli kunstnik, ja ka seda on teada, et ta läheb õppima Madalmaadesse Bruggesse. Aga selle kohta, et ta konkreetselt Hans Memlingi juurde läheb, ei ole ühtegi konkreetset paberit. Kunstiajaloolased, kes on Sittowi ja Memlingi kunsti uurinud, on jõudnud järeldusele, et seal on väga palju kokkulangevusi,“ räägib Koppel.

Ja selle kohta, kuidas just Tallinnast pärit noormehel õnnestus Euroopas nii kõrgelennulist karjääri teha, saab samuti vaid oletusi teha. On võimalik, et Hispaania õukonda oodati just Madalmaade kunstnikke, sest Madalmaade kunst oli tollal kõige hinnatum ja Memling oli sel ajal Euroopa nõutuim maalikunstnik. Oletatavasti pöörduti kõigepealt Memlingi poole, kes aga oli juba vana mees ja soovitas oma õpilast. Need aga on oletused, sest ürikut, mis seda kinnitaks, ei ole.

Nii tegigi Michel Sittow hiilgavat karjääri Euroopa õukondades, alustas esmalt tööd Hispaanias Kastiilia kuninganna Isabeli juures ning oli hiljem Habsburgide dünastia esindajate Philippe Ilusa ja Austria Margarete teenistuses. Kunstnik portreteeris nii kuningaid, tulevasi kuningannasid kui ka aadlikke. Kunstiajaloolased peavad teda üheks varase Madalmaade maalikooli silmapaistvamaks meistriks ja tema maalitud portreed kuuluvad renessansiajastu portreekunsti tippsaavutuste hulka.

Käis pärandi pärast kohut

1506. aastal naasis kunstnik Tallinna, et käia kohut oma kasuisaga. Seda tõendab Lübecki arhiivist leitud kiri, mille kunstnik sealsele apellatsioonikohtule saatis, räägib Koppel. Tallinna tuli ta sel põhjusel, et sai teada ema surmast ning sellest, et tema ema teine mees oli jätnud vastupidiselt ema soovile kogu vara endale.

„Aga kunstniku ema oli teinud abielueelse varalepingu, millega jättis pool varast oma poegadele, keda oli kolm, Michel oli neist kõige vanem, ja poole oma teisele abikaasale. Selleks ajaks need kaks teist venda olid ilmselt juba surnud, aga Michel tuli oma pärandiosa sisse nõudma. Tallinna raad andis õiguse võõrasisale, aga Lübecki kohus oli Tallinna kohtust kõrgem ja Sittow pöördus sinna edasi,“ jutustab näituse kuraator. Kuidas asi lahenes, on ka teada: Lübecki kohus mõistis õiguse kunstnikule, aga otsuse täideviimine venis. Emalt päranduseks saadud majja Tallinnas Rataskaevu 22 sai Sittow sisse kolida alles pärast võõrasisa surma.

„Tema teine tagasipöördumine Tallinna 1518. aastal oligi ilmselt sellega seotud, et võõrasisa suri ja ta sai oma kinnisvara tagasi. Seejärel, vanas eas, abiellus ta jõuka kaupmehetütrega ja oli Kanuti gildi vanem, mis sel ajal oli kõige kõrgem karjääriaste, kuhu üks kunstnik või käsitööline võis linnaühiskonnas jõuda. Kuni ta ootamatult 1525. aastal suri,“ tõdeb Koppel.

Kadrioru kunstimuuseumis töötav Koppel on üks väheseid Eesti kunstiteadlasi, kes on süstemaatiliselt tegelenud Madalmaade kunsti uurimisega. Ta tõdeb, et Michel Sittowi juures on mitmesuguseid aspekte, mis teda uurijana huvitavad. Näiteks see, kuidas kunstnikku on käsitletud – miks ta unustati, kuidas ta taasavastati. Kunstniku rahvusvahelisus ja multikultuursus on samuti aktuaalne teema. On neid, kes küsivad, kas Sittow oli ikka Eesti kunstnik. Eesti keelt ta ju suure tõenäosusega ei rääkinud. „Aga kuulda võis ta seda Tallinnas küll. Tema isa oli kõige tõenäolisemalt pärit Mecklenburgi piirkonnast, ema oli arvatavasti Soome-Rootsi päritolu. Unelaulu võis ema laulda talle rootsi keeles,“ oletab Koppel.

-----

Lisaprogramm

Eesti riigi 100. aastapäevale pühendatud suurejoonelist näitust saadavad kolm eritrükist ja mitmekülgne lisaprogramm, näiteks võib osaleda näituse eriekskursioonidel, külastada kontserte või Theatrumi suvelavastust Niguliste muuseumis, avastada vanalinnas Sittowiga seotud kohti jpm. Näituse lõpetab sügisel toimuv rahvusvaheline sümpoosion.

Sel laupäeval toimuvad näitusel esimesed ekskursioonid: kell 10 eesti, kell 11.30 inglise ja kell 16 vene keeles. Ekskursioone viivad läbi kuraator Greta Koppel, Washingtoni rahvusgaleriist kohale tulnud kuraator John Oliver Hand ja näituse ekspertgiid Darja Andrejeva.