Tartu – Eesti tänavakunsti pealinn

Veel enam, tema sõnul näeb tavaliselt nii hea kvaliteediga ja suurel hulgal tänavakunsti kui Tartus vaid maailma suurlinnades. „Tartus on palju tänavakunsti ja see on läbimõeldud,“ tunnistab ta.

Tõepoolest, kui natukenegi linna peal ringi vaadata, hakkab tänavakunst tõesti silma. Üks erilisemaid kohti on kindlasti Vabaduse silla alune. Asjatundjate hinnangul leiab sealt küll igasuguse kvaliteediga kraami. Aga teisalt on see paik justkui näitusemaja, kus tööd vahetuvad. Nii võib igal jalutuskorral avastada sealt mõne uue taiese. Kõige rohkem tänavakunsti on Tartus tõenäoliselt aga Karlovas ja Supilinnas.

„Kui silmad lahti hoida, võib tänavakunsti leida igalt poolt. Üks tänavakunsti vorme on ka kleepekad – kunstnikud trükivad oma loominguga kleepse ja kleebivad neid tänavale. Need ei ole mingid nätsupakist saadud kleepsud, vaid seal peal on kunstnike endi looming. See on tõesti märkamise küsimus. Näiteks enamiku liiklusmärkide tagused on täidetud kleepsudega. Sama lugu on postidega. Võib-olla Tallinnas neid ei märka, aga Tartus kindlasti,“ tutvustab Sirla.

Seekordse Stencibility raames ongi 14.–21. juunini avatud rahvusvaheline kleepsunäitus „SLÄP!“. Ligi 25 riigi 150 kunstniku kleepekaid hakatakse eksponeerima galeriiks kohendatud veoautos, mis on pargitud Kasekese restorani juurde Tähe tänavas.

Stencibility sai alguse 2010. aastal Tartust ja festivali nimi viitab stencil-tehnikale, mille tuntuim kasutaja Eestis on Edward von Lõngus. Festivali kodulehele on korraldajad kirja pannud ka oma manifesti: „Avalik ruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad. Igaühe kohus on selle eest hoolitseda (nii nagu oma kodu eest). Tänavakunsti tegemise eesmärk on rikastada, mitte rikkuda. Kui teos on tänaval, kuulub see kõigile. Kõik lisandused põhimõttel „kui ei meeldi, tee paremini“ on teretulnud. Et tagada maksimaalne loominguline vabadus, tuleb tegutseda ajendatult südametunnistusest, mitte teiste kehtestatud seadustest.“

Sirla märgib: „Ma arvan, et meie kõige suurem eesmärk on näidata, et avalik ruum on kõigi ühiskasutuses ja me kõik võiksime panustada sellesse, kuidas see välja näeb. Tahame rõhutada ka seda, et kunstnikul oleks maksimaalne loominguline vabadus. See on see, mis meid tänavakunsti juures võlub.“

Festivali programm jaguneb kaheks: teoreetiliseks ja praktiliseks osaks. Nii nagu varasematel festivalidel sünnib seekordki uusi teoseid. Tartus on kohal tuntud tänavakunstiteoreetikud, venelane Igor Ponosov ja hispaanlane Javier Abarca. Ponosov teeb Tartus ka installatsioone, aga nende kohad pole veel selged: ta analüüsib enne keskkonda ja siis otsustab, millised paigad sobivad tema sõnumite edastamiseks kõige paremini. Abarca analüüsib Tartu linnaruumi, aga korraldab ka töötoa, milles osalejad saavad käia läbi Tartu sellised kohad, kuhu nad tavaliselt ilmselt ei satu.

Lisaks on Stencibility korraldajad 80 sooviavalduse esitanud kandidaadi hulgast välja valinud 10, kes hakkavad festivali ajal seintele joonistama. Mõistagi on seinaomanikelt juba põhimõttelised nõusolekud saadud. „Tahame, et need teosed sünniksid kohapeal. Kunstnikud tulevad siia, tunnetavad linna ja teevad siin omavahel koostööd,“ räägib Sirla.

--------------------------

Palju põnevaid tuure

Stencilibity üheks märksõnaks on lisaks töötubadele ka tuurid, kus näidatakse nii kõige kuulsamaid kui ka peidetumaid töid Tartu tänavatel. Tuuril kuuleb tänavakunsti tehnikatest ja kohaliku tänavakunsti ajaloost ning näeb kunstnike lemmikjoonistamispaiku.

Näiteks teisipäeval ja kolmapäeval kella 18–20 algab Tähe tänavalt Kasekese eest tänavakunstituur ratastel. Rattatuur läbib Karlovat, Betooni ja Supilinna. Neljapäeval ja reedel kell 16 algavad aga sealtsamast ingliskeelsed jalgsituurid. Tuuril osalemiseks tuleks oma nimi kirja panna aadressil [email protected].