Rääkima peaks üldse palju vähem nii igapäevaselt kui ka eriti lahkunust. Kui elus on sulle liiga tehtud, võtab aega, et see oma peas ja südames läbi hekseldada, vihata ja omaenda tervise ja terve mõistuse huvides lõpuks ole aus - tunnista, et jäid ellu , leidsid oma tee ja kas oleks ema sulle suutnud rohkem pakkuda kui suutsid need, kes kohustuse võtsid. Lahkujate puhul ole vaja rohkem sõnu kui - puhaka rahus! Ekas temagi elus oli ju kahetsust ja piina, mida tal polnud võimalik heastada.
Väikelinnas suri papi, kes kogu oma elu oli suur hoorapurikas, kodus oli tihti vägivaldne, sai naine, said lapsed. Ja siis peeti kõne, mis tundus justkui maetaks mõnda teist inimest ja surnumatja on miski segi ajanud. Matuselised, kes kõik ju teadsid, mis elu kadunuke oli elanud, kuulsid äkitsi, kui imearmas inimene oli kadunuke, armastav abikaasa, isa jne jne. Rahvas vaatas üllatunult üksteisele otsa ja oli näha, kuidas kõik võitlesid, et mitte naerma hakata. Kes on elanud seana, pole mõtet pidada kõnet nagu tegemist oleks ingliga, vahel targem vait olla.
Ei pea head rääkima, aga ka halba pole vaja, kas oleme ise paremad. Kui hästi te neid inimesi tunnete ja nende tegelikke põhjusi. Eeskätt vaadake ennast, kuidas keegi asjadele reageerib.
Selleks, et sind austatakse, pead selle oma käitumisega välja teenima! Samas, ei oma siin mingit tähtsust, kas tegu on emaga/isaga või kellega iganes. Miks peaksid mingid rongaemmed/issid omama austust, õigust laste abile kui nad kunagi abita jäeti.
Minu lapsed hingasid ka kergemalt,kui teatasin nende bioloogilise isa surmast.Lapsed ainult teadis temast,isa ei tundnud nende kohta üldsegi huvi.Milleks peaksid lapsed sellise inimese eest hoolitsema ja kurvastama selle üle,et teda enam pole?
See kõik tundub prutaalselt aus. Aga samas kristlikus kultuuriruumis nagu peaks see tabu olema... Kistlkus kultuuriruumis kellegi suunas viha välja näitamine ongi tabu. Kõiki peab ju armastama, ka oma vaenlasi. Väkkk... rõve silmakirjalikkus.
Iga inimene kes lapse sünnitab, ei vääri veel ema tiitlit. Kõrini sellisest pealesurumisest, et oma vanemaid peab austama ja armastama. Ei pea, kui nad pole seda väärt
Ja kes seda räägib, irw. Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega, kirjutas Statistikablogis Statistikaameti peaanalüütik Anu Tõnurist. Üksikvanemad on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92 protsenti (33 408 leibkonda) ja üksikisasid kaheksa protsenti (2808 leibkonda).
Täpselt, need on ema ja ta maha jäetud laste vahelised arved. Niisama seda ei kirjutata. Miks pead sa maha vaikima et sind on lapsena orvuks tehtud? See on ühele lapsele kõige rängem kannatus.
Jätame "kõigemad" eemale- need isiklikult erinavad- ALATI! Vahel on teadmatusest teadmine hullem- seda enam ei kustuta. Arvan, et püüdmatus on edasiviiv jõud olnud alati...
iga sünnitaja ei ole EMA. Ühel on aru peas, teisel pole. Ta ei osanud olla teistsugune, nõua ja süüdista kuidas tahes. Sama ka meeste puhul. Lapse sünd, ükskõik kui sobimatu on ema, ei ole ka isal vähem kohustusi. Saan aru, et oleme vaesed ja raha on vähe, aga mingi summa saaks iga isa oma lastele iga kuu maksta. Olgu see 50, 100 kuus. Isa, kes valib ainult uued lapsed selle asemel, et tunnistada ka eelmisi lapsi, on sama palju süüdlane kui ema, kes lastest loobub oma lolluses.
nö rääkis suu puhtaks siis kui lapsed maha jättis. Rohkem pole siin enam midagi rääkida, ei elanud ta oma elu lõpuni kinniteibitud suuga, et ei saanud lastega eluajal suhteid klaaritud.
Mõtle, kui meie laulustaarid ja muud tähtsad televisioonist ja raamatukirjutamise tagant kõik puha sellise järelhüüde saavad oma vanavanemate poolt kasvatatud lastelt!?
pole kunagi mõistnud, miks peaks hästi rääkima inimesest ainult seetõttu, et ta viskas lusika nurka. kui oli kehv inimene, siis oli ja nii ka ütlen, ei soostu võltsi teesklusega. paraku inimesed on üllatunud, kui tõtt räägid, ikka kiitma peab. arvan, et see "ema" ei väärinud oma laste armastust ja kindlasti ka mitte lugupidamist. sai, mis tellis ja täpselt nii tuleb ka välja öelda, tublid lapsed, minu poolt edu neile!
Nõustun täielikult, et inimesest ei pea rääkima head lihtsalt selle pärast, et ta suri. Ja tõesti, mitte iga vanem pole oma laste armastust välja teeninud. Kuid kas see on tõesti õige koht, aeg ja viis, et oma frustratsiooni välja elada? Siis kui inimene on surnud ja enda poolt enam midagi öelda ei saa. Varem polnud julgust, et arveid klaarida? Mida see nende laste endi kohta ütleb? On üks päris väärt ütlus: kuis sul midagi head öelda ei ole, siis ära ütle midagi. Saaks veel aru, et keegi läks nende inimeste käest tolle surnud naise kohta iseloomustust/arvamust küsima.
Kui täpselt keegi teab mitu korda lapsed võisid elu jooksul emaga kontakti otsida ja kas või kuidas neile vastati? Kust sa võtad, et varem polnud julgust arveid klaarida? Võimalik, et ema oli oma osa juba ette ära "vastanud" (lisaks muidugi laste hülgamisele sissejuhatuseks). Võimalik, et kellegi teise võlts-mesine nekroloog sai hüljatud laste viimaseks piisaks, mis vallandas vastava järelhüüde...
KOMMENTAARID (38)