Foto: Kristjan Lepp/Eesti Naine
Jaanus Kulli 6. juuni 2018 00:01
„Mu hing värises sees, kui vanaema kirjapandut lugesin. Mul polnud aimugi, et ta on elanud läbi märtsipommitamise, aga kui elutruult ta seda edasi annab. Taipasin korraga, et kuni selle hetkeni oli pool vanaema elust olnud mulle saladuseks,“ kirjeldab muusik Siiri Sisask, mida ta tundis vanaema päevikuid lugedes. Ja tunnistab, et ta poleks kunagi oma elulugu kirja pannud, kui vanaema mälestused poleks temani jõudnud.

„Mu hing värises sees, kui vanaema kirjapandut lugesin. Mul polnud aimugi, et ta on elanud läbi märtsipommitamise, aga kui elutruult ta seda edasi annab. Taipasin korraga, et kuni selle hetkeni oli pool vanaema elust olnud mulle saladuseks,“ kirjeldab muusik Siiri Sisask, mida ta tundis vanaema päevikuid lugedes. Ja tunnistab, et ta poleks kunagi oma elulugu kirja pannud, kui vanaema mälestused poleks temani jõudnud.

„Vanaema Ellen oli mulle hästi oluline inimene, ta oli hästi minuliku mõttelaadiga. Vanaema elas 98aastaseks, lahkus meie juurest üle-eelmisel aastal, kui olin just saanud valmis talle pühendatud raamatu „Südame hääl“. Tahtsin selle talle kinkida ja ette lugeda, sest tema nägemine oli juba nagu oli. Aga juhtus nii, et just samal päeval, kui mina sain raamatu kirjastusest kätte, saatsime siit ilmast igavikku ka vanaema. Nii et piltlikult öeldes – raamatukast käe otsas suundusin teise kasti juurde, milles lebas kahjuks mu vanaema,“ meenutab Siiri Sisask, kuidas tema eelmine raamat „Südame hääl“, mille sisust suur osa kuulub kõnelustele vanaemaga, andis tõuke kirjutada vanaemast veel üks raamat.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (18)

tundmatud fotod 6. juuni 2018 21:11
Vaikiv ajastu pani pitseri me vanaisade-emade ja isade-emade suule. Ônnelik on see lapselaps, kes leiab mälestuste päeviku ja, kui ühel momendil, ärkab sinus tung teada oma pere lugu, siis oled ônneseen, kui leiad päeviku - su janu saab kustutatud. On ju asjade normaalne kulg, et perekonna lood antakse lastele edasi, siis, kahjuks, see nii ei toimunud meie Eestis. Kas vanemad kartsid rääkida vôi ei tahtnud nad meie päid koormata, kuna, neile tundus, et meid see üldse ei huvitanud. Nad muidugi eksisid, kuna me huvi polnud veel tärkanud ja nüüd on juba hilja. Ônnelik lapselaps, kes leiab vanaema päeviku! Oleks tahtnud olla nende killast.
idealist 6. juuni 2018 19:10
Kuulsin kord lugu USA telesaatest, kus otsiti pärijaid,
olid suured summad ja üleskutse, kui oled tule järele.
Lugu elust enesest, kui palju me teame oma pärandist?
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS