Foto: Kristjan Lepp/Eesti Naine
Jaanus Kulli 6. juuni 2018 00:01
„Mu hing värises sees, kui vanaema kirjapandut lugesin. Mul polnud aimugi, et ta on elanud läbi märtsipommitamise, aga kui elutruult ta seda edasi annab. Taipasin korraga, et kuni selle hetkeni oli pool vanaema elust olnud mulle saladuseks,“ kirjeldab muusik Siiri Sisask, mida ta tundis vanaema päevikuid lugedes. Ja tunnistab, et ta poleks kunagi oma elulugu kirja pannud, kui vanaema mälestused poleks temani jõudnud.

„Mu hing värises sees, kui vanaema kirjapandut lugesin. Mul polnud aimugi, et ta on elanud läbi märtsipommitamise, aga kui elutruult ta seda edasi annab. Taipasin korraga, et kuni selle hetkeni oli pool vanaema elust olnud mulle saladuseks,“ kirjeldab muusik Siiri Sisask, mida ta tundis vanaema päevikuid lugedes. Ja tunnistab, et ta poleks kunagi oma elulugu kirja pannud, kui vanaema mälestused poleks temani jõudnud.

„Vanaema Ellen oli mulle hästi oluline inimene, ta oli hästi minuliku mõttelaadiga. Vanaema elas 98aastaseks, lahkus meie juurest üle-eelmisel aastal, kui olin just saanud valmis talle pühendatud raamatu „Südame hääl“. Tahtsin selle talle kinkida ja ette lugeda, sest tema nägemine oli juba nagu oli. Aga juhtus nii, et just samal päeval, kui mina sain raamatu kirjastusest kätte, saatsime siit ilmast igavikku ka vanaema. Nii et piltlikult öeldes – raamatukast käe otsas suundusin teise kasti juurde, milles lebas kahjuks mu vanaema,“ meenutab Siiri Sisask, kuidas tema eelmine raamat „Südame hääl“, mille sisust suur osa kuulub kõnelustele vanaemaga, andis tõuke kirjutada vanaemast veel üks raamat.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad