Vaikiv ajastu pani pitseri me vanaisade-emade ja isade-emade suule. Ônnelik on see lapselaps, kes leiab mälestuste päeviku ja, kui ühel momendil, ärkab sinus tung teada oma pere lugu, siis oled ônneseen, kui leiad päeviku - su janu saab kustutatud. On ju asjade normaalne kulg, et perekonna lood antakse lastele edasi, siis, kahjuks, see nii ei toimunud meie Eestis. Kas vanemad kartsid rääkida vôi ei tahtnud nad meie päid koormata, kuna, neile tundus, et meid see üldse ei huvitanud. Nad muidugi eksisid, kuna me huvi polnud veel tärkanud ja nüüd on juba hilja. Ônnelik lapselaps, kes leiab vanaema päeviku! Oleks tahtnud olla nende killast.
Kuulsin kord lugu USA telesaatest, kus otsiti pärijaid, olid suured summad ja üleskutse, kui oled tule järele. Lugu elust enesest, kui palju me teame oma pärandist?
Olen vist alati olnud seda meelt, et kui isik ei suuda leida oma esivanemate pärandit vaimses mõttes, on tegu raiskulännu võimalusega isiku jaoks, millest on kahju sest pärand ootab pärijat.
minu arust pole küll eetiline võõrast päevikut lugeda...kui vanaema eluajal jättis jutud rääkimata, siis vaevalt ta soovis, et tema kirjapandut loetakse!?
kuinta kunagi kõigest sellest kirjutas, oli tal kindlasti ka mõte, et kunagi loeb seda keegi lähedane ja saab teada tema mõtetest, lootustest,tema elust. Nii vähe räägime ju eluajal oma unistusteast, hoiame kiivalt saladusi, mis muutsid hoobilt meie elu nii heas kui halvas mõttes.Ometi tahaks tihti ennast tühjaks rääkida. Olgu siis kasvõi kõige lõpus , kui oled läinud. Lugeja enamasti mõistab, millest on jutt, mõistab , kui paljut hinnatakse elus valesti
Teine hoidis oma elu saladuses ja nüüd on see meedias tänu lapselapsele. Vot sellepärast ei tasu pidada päevikuid jms, sest sa ei tea, kuidas sellega ringi käiakse.
kuni elad, sa ilmselt ei soovi, et keegi su päevikut loeb, eriti kui oled olnud lõpuni aus ja avameelne, lahanud selles oma tundeid.lootusi ja salajasi mõtteid. Siis on su pävik su usaldusalune, parim ja lojaalseim kõigist sõpradest, kodustest. Ja see ongi suur probleem - kas pidada päevikut. Pole ju m,õtet pidada neutraalset igapäevaseid toimetusi sisaldavat tegevuste ja tulemuste päevikut. Kui sa ei ole just teadlane.
kahju, et kõik inimesed ei pea päevikut. Kui huvitav ja enamasti ka hariv oleks kunagi lastel la lastelastel avastada, et oleme ikka nagu ühe keti lülid oma mõtete, lootuste, vigadega, et meie ei ole sündinud selleks, et maailm luua, vaid selleks, et maailm võiks targemana kesta. Aga meie arvame, et meie mõtted ja tunded on anulaadsed - nagu maailma uus algus.
KOMMENTAARID (18)