GALERII | Pirita kloostris võimsa kontserdi andnud Stone Sour: rokk-kontserdil pead kõigest halvast lahti laskma (3)

Viisakad mehed on Eestisse alati teretulnud ning plusspunktid saab kirja ka Stone Souri kamp, sest lavale astutakse 10 minutit enne väljakuulutatud aega. Energiast pakatavad mehed end tagasi ei hoia ja kõva rokkimine läheb lahti juba esimese loo „Whiplash Pants“ ajal. Poole laulu pealt haarab Britney Spearsi pildiga särki kandev Corey lava kõrval seisva turvamehe käest lonksu jooki, et seejärel edasi rokkida.

„See on kaua aega võtnud, aga lõpuks oleme siin kuradima ilusas Eestis,“ alustab Taylor oma mesijuttu. Kiita saavad eestlased sel õhtul palju ja olgugi, et Corey lausub neid sõnu tõenäoliselt igal kontserdil, poevad need siiski hinge. Kiituse osaliseks saab ka kontserdi toimumispaik, Pirita klooster. „Tegu on ühe ilusaima kontserdipaigaga, kus meil on au olnud esineda,“ lausub Taylor.

Corey keerab rahva ümber oma sõrme vaid minutitega. Nii laulab üsna pea kloostritäis inimesi - alustades punkaritest ja lõpetades hallide vuntsidega härrasmeestest - koos Tayloriga lugu „Say You’ll Haunt Me“.

Kontserdil minnakse tagasi ka vanematele radadele. Nii tulevad esitamisele lood „30/30-150“, „Bother“ (Corey sõnul on see enamikel esimene laul, mis neile Stone Sour'iga seostub) ning esimeselt, 16 aastat tagasi ilmunud albumilt „Stone Sour“ ka „Cold Reader“ ning „Get Inside“.

Juhtumisi on 5. juunil, kontserdi toimumise päeval sünnipäev ka Stone Sour'i kitarristil Christian Martuccil, kellele (loomulikult taas Taylori juhtimisel) sünnipäevalaulu lauldakse. Corey viskab sekka ka vimka ning muudab laulusõnu: „Happy birthday you bastard / Happy birthday you douche“ („Palju õnne, sa värdjas / Palju õnne, sa tropp“).

„Ma ei saa aru, miks rokk-kontserdile tulevad inimesed on alati nii tõsised. „Ooo, ma pean olema kuri ja täiega nügima-trügima-hüppama“,“ ironiseerib Corey. „Kui sa tuled rokk-kontserdile, pead sa kõigest jamast ja halvast lahti laskma. Järgmise loo ajal tehke seda, mida tahate. Kui tunnete, et tahate kaasa laulda, siis laulge. Kui tunnete, et tahate tantsida, siis tantsige,“ julgustab Taylor vaguraid eestlasi vahelduseks end ka vabaks laskma. Lauluks on nende uusimalt albumilt „Hydrograd“ pärinev „Rose Red Violent Blue (This Song Is Dumb & So Am I)“.

„Hüpake korra veel, sest maailmas on nii palju poliitilist s***a. Ma tean, ma tean, ma tean... Aga ma ei too teda täna siia,“ vihjab Taylor Donald Trump'ile, kelle suhtes on mehel tulised tunded. Küll aga ei ole need teps mitte poolehoidvad. Esitamisele tuleb lugu „Made of Scars“.

Vahelduseks on tore näha bändi, kes on kahe jalaga maa peal. Pärast iga lugu räägib Corey rahvaga juttu, teeb nalja ja kiidab publikut. Tekib tunne, justkui oleks tegu vana hea sõbraga, keda näed küll harva, kuid kes kohtudes tekitab tunde, et just sind ta täna näha lootiski. Ja seda Taylor juba oskab.

„Täna võin öelda, et Stone Sour on Eestist, sest oleme üks suur pere,“ ütleb Corey publikule, mille peale rahvas hullub. Kõlamas on viimane laul enne lisalugusid, „Through Glass“, mida oskab kaasa laulda tõenäoliselt iga inimene, kes bändi kuulama tuli.

Enne viimaseid lugusid vajab trummar Roy Mayorga väikest joogipausi, kellele tublid kontserdikorraldajad on lisaks tavalisele veele jätnud ka pudeli kookosvett. Suure januga võtab mees kogemata vale pudeli ning grimassid, mida Mayorga pärast joomist teeb, on juba ainuüksi kogu piletiraha väärt. Tundub, justkui oleks mees äsja terve sidruni ära söönud. Seejärel suundub kahtlaselt küsiv pilk pudeli poole. Vea mõistes joob trummar ruttu tavalist vett ning kirsiks tordile paneb veel käe südamele ja imiteerib oksendamist.

Kahe lisalooga bänd lõpetab. Meeste töö on kiire ja korralik, kontsert kestab veidi vähem kui poolteist tundi. Peale läheb Michael Jacksoni „Beat It“ („Tõmba uttu“), mille saatel kitarristid ja trummar rahvale meeneid jagavad. Õnnelikel väljavalitutel on nüüd medikad ja trummipulgad, millega väljas sõprade ees uhkustada ning kodus padja alla panna.