AURUKATLA SAABUMINE TALLU: Kõige ees sammuvad Rudolf Allabert (masinist Jakob Luisksepp) ja Heino Mandri (Aiaste vana peremees Mats Aniluik). Foto: Raivo Tiikmaa / ERR
Jaanus Kulli 9. juuni 2018 00:01
„„Arabella“ kõrval oli „Tants aurukatla ümber“ kahtlemata mu kõige raskem film. Hullumeelsus.“ Viimase sõnaga iseloomustab alati emotsionaalne ja värvika ütlemisega Peeter Simm olukorda võtteplatsil, kus „Aurukatel“ läbi valu ja vaeva sündis. „Mitte kunagi ei võtaks ma sellist tööd enam teha,“ kinnitab Simm teel Otepääle, kuhu sõidame meenutama 1988. aasta hiliskevadel kinno jõudnud ajaloofilmi võtteid.

„„Arabella“ kõrval oli „Tants aurukatla ümber“ kahtlemata mu kõige raskem film. Hullumeelsus.“ Viimase sõnaga iseloomustab alati emotsionaalne ja värvika ütlemisega Peeter Simm olukorda võtteplatsil, kus „Aurukatel“ läbi valu ja vaeva sündis. „Mitte kunagi ei võtaks ma sellist tööd enam teha,“ kinnitab Simm teel Otepääle, kuhu sõidame meenutama 1988. aasta hiliskevadel kinno jõudnud ajaloofilmi võtteid.

Läheme aga esmalt tagasi kevadesse 1987. Tallinnfilmi noore režissööri Peeter Simmi laual heliseb telefon. Teiselpool toru on Telefilmi direktor Helme Rattas, kes teeb Simmile ahvatleva pakkumise: teles kukkus moodsas keeles just üks projekt ära, rahad on ripakil, aga plaan tuleb täita ja midagi asemele leida. Simm jääb mõttesse ja korraga lööb ta peas põlema punane tuluke: „Tants aurukatla ümber“!

Stsenaarium kopitas juba ammu Tallinnfilmi arhiivis. Mats Traat oli selle kirjutanud 1968. aastal diplomitööna kõrgematel stsenaristide kursustel Moskvas. Simm teadis, et „Aurukatelt“ olid juba aastaid varem plaaninud ekraniseerida nii Mark Soosaar, Arvo Kruusement kui ka Grigori Kromanov, põrgates aga kõik vastu tsensuuriseina.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad