Roald Johannson unistas pääseda Hollywoodi

„Ma ei saa öelda, et oleksin kunagi unistanud ajakirjanikuametist. Pigem unistasin ma ikka teismeeas näitlejaametist ja minu siht oli seatud ikka kõige kõrgemale. Ma ei unistanud ei „Keskea rõõmudest või „Nukitsamehest“, vaid pigem ikkagi Hollywoodist.“

Sellest, et ühel päeval on tal oma saade ja mitmed auhinnad, ei osanud Johannson unistadagi. „Ma läksin ajaleheuksest sisse valge lehena,“  räägib ta. Johannson tõdeb, et ei oodanud sealt eriti midagi. „Ma ei oleks ilmselt ka kõige hullemas unenäos unistada kõigest sellest, mis tuleb pärast Sõnumilehte – uudisteagentuur, televsioon, „Aktuaalne kaamera“, „Pealtängija“, erimeedia ja siis oma saade.“

Juttu tuli ka saatest „Roaldi nädal“ ning Johannson tunnistas, et kõige keerulisem on saada inimesi rääkima. „Need on intiimsed mured, millest inimesed meile räägivad ning mina olen kohati nagu pihiisa ja mind peab saama usaldada,“ nendib ta ning peab saate tegemist kompromisside tegemise kunstiks. 

Kuigi võib arvata, et inimesed tahavad ka peale saadet oma muresid kurta, siis Johannson arvab, et südamesõpru oma allikatega temast siiski ei saa ning kätt hoidma ta ei jää. „Me ei käi pärast reedeõhtuti kuskil baaris kohvi või õlut joomas. Selliseid olukordi, kus inimesed pärast eetrit uuesti ühendust võtavad ja tahavad veel pihtida, ei ole ülemäära palju, aga ega ma nüüd telefoni kinni ka ei vajuta, kui inimene helistab. Loomulikult, neid tegelasi on, kes helistavad ka pärast saadet."