MARILYN JURMANI BLOGI | Autosõit beebiga oli nagu okseralli! (35)

Tagantpoolt ettepoole alustades: hinne oli halb. Õnneks mitte nii halb, et ma läbi poleks saanud. Tuli välja, et üle poolte vastustest olid mul valed, aga napilt sain siiski läbi. Üks eksam on veel jäänud ja kui sellega ka kõik kenasti läheb, võtan sügisest suure tõenäosusega akadeemilise puhkuse. Tunnen, et vajan veidi koolist puhkust ning tahaks pisut rohkem tegeleda Rumi, jooga ja koos Rumiga joogaga.

Teine suur asi, mis viimase nädala jooksul toimus, oli meie roadtrip Lõuna- Hispaaniasse. Käisime Rondas, Sevilles, Málagas, Mojácaris ja veel mõnes pisikeses linnas. Eks teadsime kohe, et see väljasõit on suur risk, sest meil oli mälestus pisikesest Rumist, kes vihkas autosõitu. Tahtsime siiski proovida, kuna alguses mõtlesime sõita ka Valenciast Eestisse autoga. Nii sai lühema maa peal proovida, kas miskit on muutunud.

Selles mõttes oli ikka teistmoodi, et Rumi istub autotooli ilma protestita ja esimesed kümme minutit ongi väga rõõmus, aga siis hakkab karjuma ja nutma. Õnneks lahenes see nii, et esimesel päeval nuttis ta umbes 15 minutit. Paitasin teda ja proovisin öelda, et jää tuttu ja pane silmad kinni, kuni ta jäigi magama. See nutmine on natuke kurb ja samas naljakas, kuna ta haigutab samal ajal kui nutab. Saan aru, et asi ongi väsimuses ja ta lihtsalt ei saa aru, kuidas magama jääda. Kõikidel ülejäänud päevadel jäi ta magama väga lihtsalt. Rumi istus taas ilma protestimata tooli, lihtsalt pani silmad kinni ja jäi magama.

Millega ma aga ei arvestanud... kui ta üles ärkas, oli tal selline nägu nagu oleks eelmisel õhtul kõvasti pidu pannud. Üsna pea oksendaski Rumi iseenda ja autotooli täis. See kordus ka järgmisel päeval. Mõtlesime, et kuna Jannol on merehaigus ja tema mäletab oma lapsepõlvest veel selgesti, kuidas vanaisa pidi iga tunni aja tagant tegema oksendamise peatusi, kui nad mööda Eestimaad ringi sõitsid, siis äkki ei sobi Rumile ka tagurpidi autos loksumine. Ausalt öelda ei tahaks mina ka selg ees autos sõita, aga paraku ei taha ma Rumit ohutuse pärast teistpidi panna, kuigi autotool seda võimaldaks. Seega veidi nagu nokk kinni saba lahti – kas oksendav laps või ebaturvaline laps. Küllap lahendus on see, et tuleb lihtsalt vähendada neid autosõitusid miinimumini.

Mis seejärel juhtus, pani meid Jannoga kahtlema, et võib-olla ei ole asi vaid merehaiguses. Mul oli koguaeg selline tunne, et Rumi on teistsugune kui enne. Tahtis rohkem rinda, palju süles olla ja kallistada ning oli veidi loium. Õnneks pakin alati kogu lapse apteegi kaasa, isegi kui läheme kuskile vaid paariks päevaks. Kuna meile mõlemale tundus, et Rumi on kuidagi tulisem kui tavaliselt, otsustasime esimest korda teda kraadida. Ja nii oligi: 38,6-kraadine palavik. Ema mure võttis võimust ja mõtlesin, et eks sellega vist peab harjuma, kuna lapsed on ikka vahel haiged. Mis aga Rumile palavikku tekitas, me ei teagi. Oli tal oksendamisest keha nõrk või oli saanud mingi oksebakteri? Minu närv ei pidanud vastu ning andsin talle palaviku alandajat. Guugeldasin, et nii väikese palavikuga ei ole vaja anda. Rumil ei ole aga varem palavikku olnud ja minu arust käitus ta teistmoodi kui tavaliselt. Ja selleks, et ta saaks öösel rahulikult magada, on parem saada palavik veidi allapoole. Andsin talle ööläbi rinda ja hommikuks oligi meie vana Rumi tagasi.

Rohkem ta enam ei oksendanud, kuigi ka järgmistel päevadel tundus veel, et ega see autosõit talle ikka liiga meeltmööda ei ole. Kahetunnine sõit sobib, sest see on täpselt magamise aeg. Hetkel aga tundub, et pikemateks sõitudeks peame ootama, kuni ta suuremaks saab ning saame turvatooli sõidusuunda pöörata.