"Olen ma vanaisa? Ei tea ja ei huvita kah," vastas 80aastane näitleja Radio Timesi ajakirjaniku küsimuse peale.
Abigail sündis 1968. aasta augustis Sir Anthony esimesest abielust näitlejanna Petronella Barkeriga. Isa lahkus pere juurest, kui tütar oli väike, ning abiellus uuesti. Nüüd on tal käsil kolmas abielu.
1990ndail toimus põgus taasühinemine: Hopkins korraldas näitleja ametist unistavale tütrele kõrvalosad oma filmides "Varjudemaa" ja "Päeva riismed". Seejärel kadus kontakt jäädavalt.
Nüüdsel ajal tegutseb Abigail laulja ja laululoojana, kuid isa pole ta näinud mitukümmend aastat. Lapsi tal ei ole. Perekonnanimeks on Abigail võtnud Harrison.
"Inimesed lähevad lahku. Perekonnad lagunevad, ja eks siis tuleb edasi sammuda," seletas Hopkins Radio Timesile. "See on inimeste endi valik."
Filmikuulsuse avalduse peale puhkes skandaal, kuid Hopkins väidab uues intervjuus, et tema sõnad ei olnud külmad. "Tütre valik on selline. Teate, ma tõesti tegin, mis suutsin, aga teate küll, kui inimene ei taha minu elu osa olla, siis jäägu nii. Mine tee, mida aga tahad. Mul pole mingeid mälestusi ega ... Päris kindlasti ma ei ... Ma soovin talle kõike head ja nii edasi, aga ma ei taha oma tütrest rääkida. See kõik on läbi," nentis ta The Timesile.
Hopkins väidab, et ta ei mõista tütre käitumist, aga see teda ei häiri. "Ma ei taha selle üle muretsemise peale aega raisata. Ja ma ei ole külm, ma lihtsalt mõtlen: "Ahah, nii see kord juba on.""
Mehel kindlasti kari noori naishuvilisi, eostagu mõni laps, mis siin enam eputada, et huvitab, või ei huvita. Juu siis ikka huvitab, kui võttis vaevaks midagi tõestada. Aga hilja on.
No see naine ei saanud isa armastust, söök oli nagu oli ja riided ka ehk vaesevõitu, sest isa ei viitsinud ega tundnud huvi...no mis nüüd enam? Laps on jumala abi ja isa abita suureks kasvanud. No miks nüüd enam isal siin eputada, mida ta tunneb-ei tunne. Mees on näitlejana ülihea, lapsevanemana 0, eks ta pea siis uuesti üritama, või midagi. Egas lapsevanem pole see kes 2x elu jooksul annab raha või kingituse. Lapsevanem on see, kes vaatab iga jumala päev (365 päeva aastas), et laps söönud oleks, ja et jalad ei külmetaks ning kõrvad soojas oleks. Miks peaks tüttar nüüd mingi korteri või mingite võimaluste eest tänulik olema, kui kasvas ta ju tõesti vaid ema armust ja Jumala abiga? isa tal ju polnud, mingi võõras onku üritas olla kommionu, aga selliseid on vist palju kellele rikkad ätid kommionu mängivad.
Seda ma ju räägingi, et isa polnud, kui teda vajati, nüüd ei hakka keegi mingi korteri pärast läbi põlevate rõngaste hüppama ja tütart etendama.
Vana ei viitsinud, no mis siis ikka? Ei viitsinud ei saanud. Meie siin muretseme, mees ei viitsinud, nüüd tahab kingitusega ära osta, et patud lunastatud saaks. Tütar on juba vägagi täiskasvanud ja siiani isata hakkama saanud, pole nagu miskit heietada enam.