NAGU UUS: Bizet’ kultusooperi uusversioonis, mis on pühendatud maestro Eri Klasile, kehastub Kristjan Escamilloks.Foto: Gunnar Laak
Teater
1. juuni 2018, 00:01

Kristjan Kasearu: „Kui näen, et asjas on vähegi midagi uut ja väljakutsuvat, siis tahan sellest kinni haarata. Kogemuse pärast.“ (1)

„Ega ma kaua mõelnud, kui Siim Aimla mind „Carmenisse“ kutsus,“ meenutab muusik Kristjan Kasearu aastatagust aega, kui Georges Bizet’ kultusooperi uusversioon tema päevakavva tuli. „Et see on pööratud džässi ja funk-roki võtmesse, oli neil rokivokaali vaja ja siis ütlesin üsna ruttu jah-sõna. Tundus, et see on midagi uut ja põnevat ning tasub teha.“

„Ega ma kaua mõelnud, kui Siim Aimla mind „Carmenisse“ kutsus,“ meenutab muusik Kristjan Kasearu aastatagust aega, kui Georges Bizet’ kultusooperi uusversioon tema päevakavva tuli. „Et see on pööratud džässi ja funk-roki võtmesse, oli neil rokivokaali vaja ja siis ütlesin üsna ruttu jah-sõna. Tundus, et see on midagi uut ja põnevat ning tasub teha.“

Oma osa toonases kiires nõustumises oli selleski, et „Carmenis“ on siiski teatrielemente. Ka praeguses uusversioonis. „Meil on seal natukene teatrit, aga mitte väga palju,“ muigab Kristjan, kelle kehastada on Escamillo. „Tea, kas mul seekord teatrikirg välja lõi, aga mulle on alati näitlemine meeldinud. Ja see projekt on põnev.“ Tõsi, vaeva pidi muusik ikkagi nägema. Nagu ikka. „Siimul on omamoodi krutskiga seaded, vahelduvate taktimõõtudega – seda rohkem pidi vaeva nägema ja harjutama,“ tunnistab Kristjan, kelle hüüdnimeks võiks vabalt olla usin töömesilane. „Vastutustunne on mulle omane: ma ei saa ühtegi asja üle jala teha. Ükskõik, mida olen teinud, olen püüdnud endast maksimumi anda. Mul ei ole muudmoodi mõtet sellesse suhtuda, sest lavale lähen mina ja kogu vastukaja saan ka mina. Ega laval saa petta.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99