„Naabrist parema“ võitjad: võiduraha jagades arvestasime, et potentsiaalseid naabreid tuleb hoida (8)

„Kindlasti lootsime võitu. Me ei eeldanud, et võiksime võita, aga teadsime, et meil on selleks head võimalused. Kuid kunagi ei saa lõpuni kindel olla ja kui meie nimed välja öeldi, tabas meid suur kergendus ja rõõm,” jagab Karl-Sander oma emotsioone.

Helenile tuli võit suure üllatusena. „Konkurendid olid head. Loodan, et kõik õppisid selle protsessi käigus midagi. Me ise õppisime samuti palju, näiteks tasub pööraseid olukordi ette võtta,” sõnab ta.

„Võidu tõi meile sama, mis arvasime, et võib meile kahjuks tulla – eristumine. Me ei teadnud, kas see läheb keskmisele eestlasele peale, aga tuleb välja, et eristumine tõi välja need omadused, millega inimesed oskasid suhestuda,” räägib Karl.

Mees sõnab, et koostöö abikaasaga sujus väga hästi. „Helen õpib tegelikult Eesti Kunstiakadeemias nahakunsti, aga tal on hea vaist sisustusmaailmas ja ka hea maitse üleüldse. Kuid üllatusena tuli, kuidas see kõik ka ehituse poole pealt välja tuli, tema ideed on ülikihvtid.”

Esimest korda saate ajaloos otsustas võitjapaar oma võitu naabritega jagada. Karl-Sander ja Helen sõnasid, et kui saarlased nende pakkumise vastu võtavad, annavad hipsterid hea meelega 25% oma võidufondist neile. Idee selleks tuli siis, kui Helen leidis vana brošüüri, mille ta kunagi saanud oli. „Tundsime, kuidas Jumal kõnetas meid kahes osas. Esimene mõte oli: „Kui teie ei tule ots otsaga kokku, siis andke ka see vähim ära, sest te ei saa kunagi õnnelikuks, kui kogute oma rikkusi endale”. Teine mõte oli: „Kas te ei arva, et me oleme piisavalt suured, et tervendada ükskõik, kui katkist”. Tundsime, et teine osa käis saarlaste ja esimene osa meie kohta. Sealt tegime loogilise järelduse ja süda oli kerge, sest meil oli tõesti lihtne seda otsust teha,” ütleb Karl.

Hipsterite otsus saatesse tulla sai alguse juba kaks aastat tagasi. „Kui Karliga abiellusime, nägin vilksamisi „Naabrist parema” saadet ja ütlesin talle, et lähme. Karl ütles, et ei lähe! Aasta hiljem küsis tema minu käest, et lähme? Mina ütlesin, et ei lähe! Siis hakkasime ankeeti täitma ja mõtlesime, et kui hull see ikka olla saab. Vaatame, mis välja tuleb,” meenutab Helen.

„Edasi tuli teha palju kompromisse, kool pooleli jätta ja siis saad aru, et tegelikult on tegu ikkagi võistlusega. Meile oli selle puhul kõige tähtsam, et konkurentidest saavad potentsiaalsed naabrid, keda tuleb hoida,” sõnab Helen, et naabrite hoidmine on neile prioriteet. „Vaatamata sellele, mis juhtub, tuleb olla andestav ning endale ja teistele alati uus võimalus anda.”