Juuli Lill: Mati Palm ei arvanud, et tõe monopol on tema käes

Lill meenutab, kuidas professor Mati Palm tajus hästi ära noore tudengi skeptilisuse. „Ta kompas mu piire, aga ei surunud ennast peale,“ selgitab Lill. „Laulmise õpetamine on väga intiimne ja füüsiline tegevus, aga tema oli nii delikaatne, et juba poole aastaga pidasin temast kui õpetajast väga lugu ja õppisin kõike, mida tal õpetada oli,“ meenutab ooperilaulja.

Lisaks Mati Palmi õpetustele hankis teadmistejanus noor tudengineiu tarkuseterasid ka teistelt õpetajatelt, millele Palm kätt ette ei pannud. „Lauluõpetajad tavaliselt ei lase oma õpilastel teiste õpetajate käe all lisaks õppida. Hoiavad oma õpilasi kümne küünega kinni. Tema ei olnud selline – ta ei arvanud, et tõe monopol on tema käes.“

Seda peab Lill õpetaja juures suureks väärtuseks ning usub, et just selle pärast on tema õpilased täna edukad. „Muidugi andis ta ise kõik, mis tal anda oli ning tänu temale olen täna see laulja, kes ma täna olen,“ usub Lill.

Lille ja Palmi koostöö jätkus ka pärast õpinguid, kui neist said kolleegid. „Minu esimene suurem roll laval oli „Padaemand“, kus oli ka Matil roll. Ta oli koguaeg toetav ja olemas, aga ei torkinud üleliia, vaid jättis privaatsust. Ta oli töö kontekstis võrdne kolleeg mitte õpetaja ja see oli jube kihvt,“ meenutab Lill.

Viimati suhtlesid Mati Palm ja Juuli Liiv alles kuu aega tagasi. „Ta helistas mulle alati, kui mul oli mõni kontsert või olin laval. Nii ka viimane kord, kui teatripreemia sain. Mati hoidis alati sidet. Mul on väga palju õpetajaid olnud, aga keegi teine pole selline olnud. Ta oli erakordselt suur inimene ja hoidis tugevalt sidet. Mina võisin olla pilla-palla, aga tema hoolitses selle eest, et me aeg-ajalt vestleksime.“

Lill peab tähtsaimaks õpetuseks Palmist saadud hingamiskoolitust. „See õpetus on tal väga meisterlikult välja kujunenud kaubamärk. Ma usun, et ka teised arvavad nii. Sellest see laulmine ju pihta hakkabki!“

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppinud Lill imetles seda, kuidas õpetaja Palm õpilasi koos hoidis. „Mäletan, kuidas pärast klassikontserti tema juurde koju istuma läksime. Kõik olime tema juures käinud. Nüüd eelmine aasta viisime ta ise restorani. Mõtlesime, et nüüd on meie kord talle välja käristada. Jõime veini ja rääkisime juttu, oli väga tore;“ meenutab ta.

„Mati oli kogu elu terve ja tubli mees ega vingunud kunagi, sellepärast on tema minek muidugi ootamatu. Siiski laulis ta veel alles hiljutigi korralikult ja käis žüriides. Minu teada lahkus ta rahulikult.“