Inimesed

Anu Kaal: Mati Palm võttis tihti vastutuse enda peale, temale võis loota 

Kais Allkivi, 28. mai 2018, 17:58
Anu KaalFoto: Teet Malsroos
„Ta oli väga rahulik ja ütleksin, et suuremeelne. Ta võttis tihti vastutuse enda peale, kui seda vaja oli. Kasvõi niisugustes pisiasjades, et kontserti alustada on alati väga raske, aga tema teatas: „No ma olen siis esimene, ma võtan selle turmtule vastu“,“ iseloomustab primadonna Anu Kaal oma pikaaegset kolleegi Mati Palmi, kes täna hommikul suri. „Mati peale võis loota. Ta oli väga-väga meeldiv kaaslane.“

Mati Palm on Delfi Elutargale enda ja Anu kohta öelnud: „Meie elu on nagu võistlus, kuigi me pole olnud konkurendid. Anu sai varem solistiks, mina sain pärast. Koos üritasime Itaaliasse õppima saada. Enne sai Anu, siis mina. Vaheldumisi saime ka tunnustusi.“ Selle peale muigab Kaal praegu kergelt: „See, et meie elu oli nagu võistlus, on väga jutumärkides öeldud. Seda küll ei olnud. Aga me olime tõesti teekaaslased, käisime pikki aastaid sarnast teed.“

Samal teemal

Anu Kaal laulis Mati Palmiga juba kooliajal koos Tallinna koolinoorte segakooris. „Noorest Matist tean ma siiski vähe, sest me käisime erinevates koolides. Puutusime kokku ainult kooris ja hiljem laulmisvõistlustel, mida nimetati olümpiaadideks. Siis läksid meie teed lahku, sest mina käisin muusikakoolis ja Mati konservatooriumi eelkursusel. Konservatooriumis saime me jälle kokku ja õpingute lõpukava oli meile mõlemile esimene soolokontsert. Mäletan hästi, need kontserdid olid Värskas ja Käärikul. Me laulsime Matiga kumbki oma kava ja sellest kujunes meil kahepeale täispikk kontsert,“ jutustab Kaal.

Laval nende teed väga tihti ei ristunud, sest hääletüübid paigutasid nad eri lavastustesse. „Mati tegi kaasa rohkem dramaatilistes ooperites. Koos olime me Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor“ ja kõige rohkem koomilises ooperis „Rügemendi tütar“, kus oli palju nalja ja naeru,“ meenutab Kaal.

„Muidugi vaatasime üksteise etendusi, käisime kontsertidel ja jagasime oma muljeid. Meil oli Matiga väga palju ühiseid arvamusi,“ tunnistab Kaal. „Ka siis, kui olime mõlemad muusikaakadeemias õppejõud, langesid meie arvamused kontsertidel ja eksamitel õpilasi kuulates kokku. Me saime Itaalias enam-vähem ühtmoodi kooli ja ka meie muusikaline maitse langes väga kokku.“

Kauase kolleegiga sidus Kaalu ka sportlikkus. Mati pääses kuulitõukajana Eesti noortekoondisse, Anu oli usin suusataja ja alpinist. „Tema oli suurem sportlane ja võitles eluterve Eesti eest (Palm oli liikumise „Eluterve Eesti“ juhatuse liige, mõnda aega ka esimees – K. A.). Seda kummalisem on see, et tal nüüd viimasel ajal tervis sugugi mitte hea ei olnud. Aga mismoodi elu läheb, ei tea me keegi,“ ohkab Kaal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee