Inimesed

Villu Reiljan: „Ei ole mina ingel, ei ole mõni teine!“ (54)

Rainer Kerge, 23. mai 2018 00:02
AEGA ON: „Ei ole mõtet süsteemile vastu hakata. Ja see pole minu asigi. Minu naine on väga rahul, et ma olen poliitikast ära ja üleüldse sellest pahnast vaba. Nüüd on pere ja lastelaste jaoks aega rohkem. Enda jaoks kõigepealt,“ ütleb Villu Reiljan.Foto: Aldo Luud
„Ega siin altkäemaksu ole?“ uurib Villu Reiljan, kui võtab vastu väikese kinkekorvi juustuvalikuga. Kunagine Rahvaliidu juht ja kauaaegne keskkonnaminister saab täna 65 aastat vanaks.

Kuidas tervis?

Nagu vanale inimesele kohane.

65 pole tänapäeval mingi vanus.

Ma võtan ikka juba 15 aastat veresuhkrutablette, jälgin oma toitumist ja liikumist. Muidu hakkab asi kähku käest libisema.

Kui me telefonitsi selle vestluse aega kokku leppisime, mainisite – tervise kontekstis –, et 26. detsembril rääkisite vend Jannoga tervisest ja kuu aega hiljem oli vend surnud.

See oli muidugi õnnetus. Aga tõsi, et me rääkisime, ja mitte ainult tervisest, vaid ka igavikulistest asjadest: kes kuhu tahab puhkama minna ja leppisime kokku, et väga pikki plaane ei maksa üldiselt enam teha.

Mis vennaga juhtus?

Ta kukkus keerdtrepist, umbes kuue meetri kõrguselt ja murdis neli kaelalüli. Ta ei tulnudki koomast välja.

Päris hirmus, ta oli ju kõigest 66aastane.

Jah. Ta oli muidu tipp-topp, me just arutasimegi, et tuleb tervise eest hoolt kanda ja… Muidugi – ega ta olnud mulle ju ainult vend. Ta oli vanem vend, kaitsja, õpetaja, juhendaja – teatud mõttes –, suunaja, abistaja, relvavend, võitluskaaslane. Ta oli ikka väga lähedane inimene. Muidugi oli see surm väga raske löök.

Teil on kolmas vend veel.

Jah, aga tema on tükk maad vanema ja ta on… pime kahjuks.

Millega te oma päevi sisustate? Ega teist pärast poliitikast taandumist väga palju ole kuulda olnud.

Mul on mõni inimene ja mõni firma, keda ma natuke nõustan. Praktiliselt igal päeval on sisu.

Te olete Eesti kaasaegse poliitika ajaloos mõnes mõttes võrreldav Savisaarega. Te olete olnud absoluutses tipus: teile on vähemalt korra pakutud peaministri kohta, te olete teinud Arnold Rüütlist presidendi, te olete pikalt juhtinud parteid ja keskkonnaministeeriumi. Siis järsku saite kaela kohtuasjad, teilt kaaperdati erakond ja praegu olete sisuliselt sisepaguluses. Kuidas te ise vaatate sel sajandil enda ümber toimunule?

Rahulikult. Lõppude lõpuks pole ju Tallinna poliitringkondadel vaja mingisugust Rahvaliitu ja selle juhti. See segab nende asjaajamist ja toimunu oli tegelikult loogiline käik. Ega partei kaaperdamine olnud ju mingi juhus.

Struktuurides siis ikka on kallutatud jõud?

Ega juhuslikult tõstnud küsimust pädevate organite passiivsusest ja vaikivast kaitsest üles ka vandeadvokaat Leppik, kui riigikogus VEB Fondi saagast ülevaadet andis. Analüüsides erinevaid skandaale, ilmneb, et organite tegevus ongi kallutatud ja valikuline. Lemmikerakondade Reformierakonna ja IRLi tegevuse – rublade müük, elamislubade müük, kilekotirahad ja nii edasi kuni VEB Fondini – puhul teeseldakse tegevust või ei tehta midagi.

Öelge siis teie ära, kuhu see raha sai.

Mul ei ole midagi ütelda, ma pole see, kellelt küsida. Küll karma need mehed kätte saab. Ma ütlen lihtsalt seda, et lood on valikulised, ja mis seal ikka. Öelda, et poliitikas on nüüd kõik inglid… ei ole mina ingel, ei ole mõni teine. Minu tegevuse tõttu pole küll keegi kaotanud ühtegi senti.

Kohus on teid mõistnud süüdi Rävala puiestee kinnistu müügi ajal pistise nõudmises.

Oi, ta on mind järjekindlalt süüdi mõistnud, aga mitte selle pärast, et ma oleks raha saanud. Isegi see ei selgunud kohtus, et ma oleks seda küsinud. Aga see ei ole ka oluline. See ei ole oluline. Poliitiline protsess ei peagi loogiline olema.

Kas te tahate öelda, et Eesti kohtud on poliitiliselt kallutatud?

Poliitilise protsessi puhul on teada, kuidas see lõpeb.

Kuidas Savisaare protsess lõpeb?

Nii, nagu ta peab lõppema. Kõik, keda vaja, mõistetakse süüdi ja kogu lugu.

Kes seda juhib?

Kes seda juhib? Mis see minu asi on? Ma ei vaeva oma pead sellega. Pole mõtet. Pole mõtet. Muuseas, kui te vaatate Eesti ühiskonda, siis see on läbikasvanud süsteem.

Kõik tunnevad kõiki?

Mina ei ole kõigiga käinud ühes malevas või EÜSis õlut joomas, ma olen kõrvalt tulnud inimene. Ma ei sobi sellesse süsteemi ja selle pärast ma tulin ka sealt viisakalt ära, partei saadi ilusti kätte ja – kõik tipp-topp!

Te ei tulnud ju ära. Riigikogu võttis teilt saadikupuutumatuse…

Te unustate ära, et selleks ajaks olin ma juba partei esimehe kohalt tagasi astunud.

Heakene küll, malevas ja EÜSis õlut joomas te pole käinud, aga partei tegite ka teie kindla grupi põhjal. Üks kunagine rahvaliitlane ütles, et Rahvaliit oli monoakadeemiline erakond: sinna kuulusid EPA vilistlased ja Mai Treial.

Inimene võib ajada suust välja, mida tahab. Kes teda keelata saab?

Rahvaliidus oli õpetajaid, arste, ettevõtjaid, teadlasi, kultuuritegelasi, lihtsaid inimesi. Rahvaliiduks ühines Maaliit – vana vabariigiaegse Maaliidu järeltulija; Rüütli tehtud Maarahva erakond; Pensionäride ja Perede erakond, kel oli muidugi üksi raske; Ülo Nugise Uus Eesti. Sellel on pikk ajalugu, miks need erakonnad kokku läksid.

2006 pidi Rahvaliit ühinema sotsidega.

Seda asja ajasid hoolsalt noored mehed, Karel Rüütli näiteks, aga kongress hääletas idee maha.

Karel Rüütli lõpuks ikka sotsidesse maandus.

Nad läksidki sinna, jah, aga ega nad ole seal ka kuhugi jõudnud. Nad on jõudnud sinna, kuhu pidid jõudma.

Ma mäletan, kuidas me käisime hea kolleegi Villu Päärtiga 2007. aasta riigikogu valimiste ööl mööda erakondade valimispidusid Tartus. Reform juubeldas ja IRLis oli hoogne olemine. Rahvaliidu valimispidu oli Big Benis. Pimeda ja vaikse ruumi sügavuses nokkisid paar piigat kandikult võileivatikkudega oliive, keset põrandat seisis Karel Rüütli ja rääkis murelikult telefoniga. [2007. aastal sai Rahvaliit riigikogus 6 kohta varasema 13 asemel.]

Sellel asjal oli ka ikka väike eellugu, partei ja poliitik on ikka nagu kärbsed, neid tapetakse teadlikult.

Ajalehega?

Ikka-ikka. Ikka-ikka. Ikka-ikka.

Kas keegi on küsinud, kuidas sai 2006. aasta detsembris jõulude ajal ilmuda Vedleri ja Vahteri sulest lugu, et kodanik Reiljanit hakatakse kinni panema. Huvitav, kust nad need materjalid said kah? Isegi advokaatidel ei olnud veel midagi käes, aga neil juba oli!

Äkki nad oskasid küsida materjali õigete inimeste käest?

No ikka! Õiged inimesed suunavad protsesse. Loomulikult. Oli ju vaja valmistuda valimisteks, see on ka õige. Vaenlane on meie ridades ja ta tuleb paljastada!

[Hiljem Õhtule korrespondente ära saates möönab Reiljan: „Millises riigis ei tegele julgeolekuasutused poliitikaga? USAs tegelevad ja meil siis nüüd järsku ei tegele!“]

Te olete kibestunud?

Ei, mis kibestunud! Ma olin enne poliitikasse minekut juba 20 aasta midagi teinud, mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada. Siis ma olin 15 aastat poliitikas ja – ma olen nüüd ka veel elus.

Kui ma paar aastat tagasi ühes telefonivestluses teie käest küsisin, miks te memuaare ei kirjuta, vastasite, et sõbrad on soovitanud parem paar talve kauem elada.

Õige! Loomulikult! Lõppude lõpuks pole ka Arnold Rüütel ütelnud välja seda, kes pidi putši järel saama Eesti asevalitsejaks. Mulle ta on omavahel olles öelnud.

2006. aasta sügisest – kui algas maadevahetuse saaga – kuni eelmise aasta sügiseni, kui läksite Savisaare kohtuasja raames kokkuleppemenetlusele, on teil üks jama ajanud teist taga. Ma kordan oma esimest küsimust: kuidas teil tervis vastu peab? Millega te olete ennast maandanud?

Ma väga hoolitsen oma tervise eest. Ma ei liialda ühe, teise või kolmandaga. Ma liigutan ennast, teen kaks-kolm-neli korda nädalas trenni. Igal teisipäeval mängin tennist. Esmaspäeval, neljapäeval ja reedel teen jõutrenni. Ma tean, mida teeb mu veresuhkur ja mis kõik hakkab juhtuma, kui ma kaks-kolm päeva ei ennast liiguta. Distsipliin ja rutiin on väga tähtsad asjad. See on minu põlvkonnale iseloomulik, et me teame, mis on kellaaeg, mis on täpsus ja kuidas asjad käivad.

Olete te pidanud otsima abi psühholoogidelt, kirikuõpetajalt, Igor Mangilt?

Ei, ma ei kuulu selliste inimeste hulka, mul on vaim tugev. Ei ole vajadust olnud! Saame hakkama. Oleme alati hakkama saanud.

Palju te suhtlete oma kunagiste kaasteelistega? Arnold Rüütli sünnipäevale jõudsite?

Jaa, jõudsin. Käisin ka talle pühendatud konverentsil.

Mis te Rüütlile kinkisite?

See ei ole saladus, aga mis ma sest ikka nii väga… ikka midagi elustavat! Ma tean Rüütli kombeid.

Arnold Rüütel teie sünnipäevale kah tuleb?

Ei ole teada praegu. Ta on oodatud, aga tal on palju tegemist.

Savisaar tuleb?

No vaevalt küll.

Kuidas Savisaarel läheb?

Ei ole aimu. Igal juhul mitte hästi. Kui tervis on nii halb ja korraldatakse sellist nõiajahti, siis ma ei usu, et tal väga mõnus on.

Aga kes teile helistavad ja nõu küsivad? Mart Helme võtab vahel kõne: „Kuule, Villu, mis bande see on, mille ma sult ära võtsin? Kuidas selle karjaga ringi käia?“

See [EKRE] on nende perepartei ja perefirma, mina sellesse üldse ei sekku. Ega ta helista mulle kah.

Muide, jahipüssid olete tagasi saanud? [2010. aasta kevadel pidi pistise nõudmises süüdi mõistetud ja seetõttu relvaloata jäänud Reiljan andma politseisse oma relvad.]

Püssid on mul juba ammu tagasi!

Käite jahil kah?

Miks ma ei käi! Ikka käin.

Mis tänavu on suurim saak olnud? Šaakal?

Tänavu pole mingit saaki olnud, sigu pole.

Peale püsside pidite ära viima ka ordenid. Mis seis nendega on? [President Ilves võttis lõplikult süüdi mõistetud Reiljanilt ära Valgetähe II klassi ja Riigivapi IV klassi teenetemärgi.]

Ma ei ole neid ära viinud. Ei ole Ilves mulle neid andnud. Mulle andis teine president need asjad.

Selle olete välja mõelnud, kelle poolt te märtsis 2019 hääletate?

No sinna on nii palju aega veel. Küll ma selle välja mõtlen. Hääletama lähen kindlasti, kas või selleks, et toetada maamehi, kes mingil määral teevad otsuseid.

Kui vaatate praegust valitsust, siis kas pigem tuleb peale naer või nutt?

Ma ei tea. Mina olen praegust peaministrit näinud, kui ta oli 17–18aastane poisike ja jooksis mööda ministeeriumi ringi, aitas isal autot tuua ja autot viia. Ma ütleks niimoodi, et mina peaministris küll pettunud ei ole.

Koalitsioon on kokku pandud rahva tahet arvestades, aga kuna koalitsioonil on kolm osapoolt, siis see, mis sealt välja tuleb, ei ole alati kõige parem. Kahjuks on nii.

Kas EKRE saab kevadel valitsusse?

No vaevalt küll, aga ta kindlasti tahab. [Reiljan naerab, esimest korda selle intervjuu jooksul.]

Muide, ma pean ütlema, et te naerate oluliselt vähem kui veel mõni aasta tagasi.

Vanem inimene peabki olema natuke tagasihoidlikum. Pole millegi üle väga rõõmustada. Inimene mõtleb minu eas ikka juba natuke teistes kategooriates.

Olete mõelnud, kus te tegite vea, et pidite poliitikast lahkuma ja hakkama kohtu vahet käima? Mis võiks praegu olla teisiti, kui te oleks endiselt poliitikas?

Mis vigu me ikka tegime? Väidetakse, et maadevahetuse tehingud olid seadusevastased, aga kas neist mõni on siis tühistatud? Ei ole tühistatud!

Lõpuks öeldi, et nad olid ikka seaduslikud. Aga protsess pole veel läbi.

Rävala puiestee kinnistu kaasuses mõisteti teid süüdi.

Jah, see oli läbi mõeldud, sest süüdimõistmist oli kiiresti vaja. Maadevahetuse puhul oli selge, et seal läheb kaua aega.

Kes siis ikkagi teievastast mängu juhib?

Las ajaloolased uurivad dokumente.

Teil on arhiiv olemas?

Ei ole, sellega tegelevad teised inimesed, kes tahavad arhiivi pidada. Las nad peavad. Võib-olla kunagi 70 aasta pärast keegi noor doktorant võtab ja uurib neid dokumente: kes millise ettekande tegi, kes mida teha palus ja kes mida unustas.

On see maailmas siis mingi uus asi? Ma olen õnnelik inimene, mujal maailmas lastakse teinekord ju mahagi.

Mis siin siis ikka nii väga uut on? 2006. aastal tõepoolest kogu meedia kirjutas, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes annaks presidendi valimistel oma hääle Arnold Rüütlile. Aga selgus, et 162 häält siiski anti [23. septembril 2006. aastal valimiskogus, kus Toomas Hendrik Ilves valiti 174 häälega presidendiks.]

Te tundsite taas viimast kui valijameest – nagu ka 2001. aastal, kui teie juhtimisel valiti valimiskogus presidendiks Rüütel?

Noh, aga kuna keegi huvi ei tundnud, kuidas need asjad seal tegelikult käisid, siis…

Rääkige meile.

Ei räägi ma midagi, las tegelevad need, kes… see on huvitav, et ajakirjandus on kuidagi hästi tuimakene selle koha pealt.

Minge ja rääkige Ehasalu Jüri või teistega, kes neid asju natuke kõrvalt teavad. Mis asjaolud panevad kolm-neli Rahvaliidu inimest teise poolt hääletama, mis juhtus põllul [valimiskogus]? Aga no keegi ei räägi midagi, kõik olid vaimustuses, sest jumal oli taevast alla laskunud – Eesti rahvale õnne tooma! No palju õnne!

Tõi kümme aastat. Ei ole viga. Palju õnne! Eesti rahvale palju õnne!

Viimase presidendi saime hoopis uudsel moel.

Ega seal midagi uut olnud. Mis seal ikka, las ta olla, nagu on. Lõppude lõpuks ei pea loomulikult mingisugune Rahvaliit või kohalikud omavalitsused presidendivalimist kamandama.

Kohalikke omavalitsusi on sügisest kah hulga vähem kui omal ajal.

Jah, nende mõju on nüüd väiksem ja ülejäänutel palju lihtsam valitseda. Rahamaailma mõju muutub oluliselt suuremaks, sest 15 000 inimesega vallas on juba võimalik teha meediaga poliitikat. 1500ses vallas pole see võimalik, sest seal tuntakse inimesi.

Mis sest [haldusreformist] paremaks läks? Mulle pole seda keegi selgeks teinud. Aga mulle ei peagi tegema.

Minu juures käivad aeg-ajalt inimesed nõu küsimas. Viimati käis inimene, kes ütles, et tema tahab oma maatükikesest anda 0,36 hektarit tuttavale noorele perele, kes tahab siia valda maja ehitada ja hakata siin elama. Aga vallast öeldi, et maatulundusmaast ei ole võimalik teha elamumaad. Jah!

Põllu peale ei tohi maja ehitada? Pärast seda, mida suurte linnade äärsetel põldudel tehtud on? Nalja teete või?

Mina ei tee mingit nalja, ma ütlesin, et see omavalitsuse ametnik ilmselt ei kuulanud sind, ta ei saanud aru, et noored inimesed tahavad linnast valda elama tulla. Ametnikul peaksid ju silmad peas põlema minema! Ma ütlesin, et kirjuta ametnikule, võib-olla inimene ei saanud jutust aru.

Loomulikult selle reformi tagajärjel kaugenevad inimesed vallast. Inimene ei tunne enam vallavanematki, rääkimata sellest, et vallavanem tunneks inimesi.

Eestis käib pidevalt nagu spungi otsimine – kui me selle asja veel ära teeme, siis hakkab jube hästi minema! Nüüd liideti täiesti erinevad kogukonnad, kellel pole omavahel midagi ühist ning selle tüli, pahanduse ja vastuolude lahendamine võtab tõesti igasuguse lootuse, et omavalitsus mingeid suuri asju ajaks. Ei ole mõtet vägistada kogukondi. Eesti on hajaasustusega ja siin need asjad nii ei käi. Aga eks need otsustajad ka usuvad sellesse, millesse nad tahavad uskuda. Nad ei ela ju maal. Mina elan metsa taga ja ma saan aru, mis siin toimub, vahetevahel.

Mis seal ikka. Väikesel inimesel ei ole väga mõtet hakata süsteemiga pusima, parem, kui ta kohaldub ja võtab, nagu üteldakse, sellise kuju, et tal oleks endal ka mugavam olla.

Teie olete selle kuju praeguseks saavutanud?

Vaadake, mina ei tarvita valla abi. Ma ei tarvita mingisugust abi. Ma loodan, et nad mulle surmatunnistuse välja annavad ja see on kogu lugu, mida ma neist tahan. Aga selle nad kindlasti ka annavad, kui see päev tuleb.

Kunagi ütles Toomas Vahur, et Jõgeva maakonna meditsiiniliseks teenindamiseks on vaja kahte arsti. Esimene peab andma välja surmatunnistusi, ja teine peab esimesele puhkust andma, sest seadus on selline. [Naerab teist korda.]

Samal teemal

19.09.2017
Kohus mõistis Villu Reiljani altkäemaksu vahendamises süüdi, tasuda tuleb 33 000 eurot
10.09.2017
Kohus vaeb Villu Reiljani ja prokuratuuri karistuslepet
10.07.2017
REILJAN SAVISAARE KOHTUASJAST: „See kõik võinuks olemata olla.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee