Raadio Elmar saatejuht Lauri Hermann pääses napilt liiklusõnnetusest: tegin äkkpidurduse ja panin külje asfaldi peale maha (18)
"Ma ei ütleks selle kohta isegi mootorrattaõnnetus, aga külje panin asfaldi peal maha ja tegin äkkpidurduse," räägib mees õnnelikust õnnetusest. Lauri, kes polnud aastaid mootorratta seljas olnud, otsustas üle pika aja enda kire ellu äratada ja õhtuses Tartu linnas sõita. "Liiklust praktiliselt polnud, kui ootamatult sõitis ette neljarattaline," meenutab Lauri. "Kõik see toimus nii kiirelt, et olukorda täpselt ära fikseerida ma ei suutnud."
Kogemust jagades tahab Hermann juhtida tähelepanu sellele, et mootorrattahooaeg on täies hoos ja tänavatel kohtab üha enam kaherattalisi, kes paraku sageli Eesti liikluses autojuhtidele märkamata jäävad. "Autojuhtidel on kohati raske mootorrattureid märgata ja teinekord tundub, et mootorratastele tahetakse teadlikult nii-öelda ära teha," lausub mees.
See on ka üks põhjus, miks Lauri ei istunud aastaid ratta selga. "Ma tundsin, et meil ei ole turvaline. Otsustasin seepärast vahepeal mootorratturielust loobuda," räägib Hermann. "Mul puudub küll võrdlusmoment teiste riikide liikluskultuuriga, aga Eestis rikuvad väga paljud mootorratturid eeskirju, ületades kiirust."
Need mõned üksikud meetilgad tõrvatünnis ei tee kogu segu üldse mitte magusamaks.
Näideteks piisab vaid tänasest päevast - 1. äkkpidurdus lambist seisma jäänud "krossisõitja" taga, kus oli ime, et mulle taganttulija otsa ei sõitnud. 2. autode rivide vahelt valgusfoori alla kolmandasse ritta pugemine.
Muidugi omaette nähtus on ka linnatänavatel "trenni tegevad" isehakanud kileviinerid. Need sõidavad (kulgevad) põhimõttel - mina ja maailm, kus valgusfoori värv ei tähenda midagi ning sõites autodega samal sõidurajal reguleeritakse kogu liikluse kiirust vastavalt oma võhmale või sunnitakse autojuhte tegema korduvalt (irvitades) tegema ohtlike möödasõite.
Kaherattaliste liiklejate liikluskultuur on hullem, kui bussijuhtidel.