GALERII | Avati Eesti kunstnike aastanäitus, kus publik saab esimest korda valida oma lemmiktöö! (2)

Eesti vabariigi 100. aastapäevale ja Eesti kunstnike liidu 75. sünnipäevale pühendatud väljapanekus näeb 107 kunstniku viimase kahe aasta loomingut, nii maale, graafikat, skulptuure, installatsioone kui ka foto- ja digitaalprindi töid.

Tallinna Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepa sõnul avaldas tänavu soovi kevadnäitusel osaleda rekordarv kunstnikke, tervelt 230. Nende seast tegi valiku žürii, näituse kujundas Kaarel Eelma. „Juubelikevad 2018“ on 17. juunini üleval Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis.

Külastajad saavad kuni kolme enim meeldinud töö poolt hääle anda Tallinna Kunstihoones sedeli peal või kaasaegse kunsti veebikeskkonnas NOAR. Publiku meelisautorile on 5000eurose preemia välja pannud kunstikollektsionäärid ja -toetajad Tiit Pruuli, Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski ja Rain Tamm. „Sellega on meil võimalik öelda, et kunst on oluline,“ rõõmustab Raudsepp.

Hind kuni 24 000 eurot

Kevadine suurnäitus on saanud messilikuma väljanägemise: igal esinejal on selgelt eristuv, suurelt tema nime kandev väljapanekupind kas seinal või eraldi moodulil. Nii selgub töö või tööde autor vaatajale juba eemalt, ilma et ta peaks esmalt lugema väikest teksti taiese kõrval.

Erinevalt varasematest aastatest on suur osa näitusetöödest müügis. Üldiselt maksavad need kolme- või neljakohalise summa, kalleimad teosed on kahe skulptuuritudengi installatsioonid, millel hinnaks 24 000 eurot.

Laura Puusepp ehk LAURi on lakke poonud sada kipsist beebit, et tõmmata tähelepanu kehvades tingimustes elavatele suurperedele ning tuua välja emaks saamise vastuolu: on see naise ühiskondlik kohustus või isiklik soov?

Johannes Luige „Dialoog isaga“ koosneb üle kahe meetri kõrgest autoportreest, mis kujutab noort kunstnikku alles luigeks sirguva inetu pardipojana, ning tema isa Jaan Luige väiksest skulptuurist „Luik“. Kaks kuju vaatavad omavahel tõtt. Kui keegi ligi astub, käivituvad hiidpardi sees luigehääli mängivad kõlarid.

Endast on loomakujulise autoportree meisterdanud ka Terje Ojaver. Skulptuuril „Autoportree kilpkonnana“ on tema enda nägu, inimkäed ja -jalad. Kilpkonna seljale kinnitatud pannid viitavad naisega läbi elu kaasas käivatele kohustustele.

„Palun osta minu töid!“

Üks silmapaistvamaid töid on veel Erki Kasemetsa „Elufail“ – ühe näitusesaali otsasein on kaetud 240 käsitsi maalitud kartongpakendiga. „Kogumahult on see töö 50 korda suurem, siin on kõige viimased elemendid selles teosest,“ rääkis Kasemets reede õhtul näituse avamisel.

Tema esimesed pakendimaali-katsetused pärinevad 80ndatest aastatest, mil kartongist joogipakendid Eestis müügile tulid. „Praegu on sellised pakendid hästi tavalised, aga siis olid need väga erilised. Nende maalimist alustasin juba puberteedina,“ meenutab kunstnik.

Pakendid on maalitud õli- või akrüülvärvidega, igale väiksele taiesele on sisse kirjutatud pealkiri, järjekorranumber ja valmimisaeg. „Mult on kümneid kordi küsitud, kus ma neid kõiki hoian. Tegelikult võtavad need suhteliselt vähe ruumi, kui need on korralikult pakitud,“ kinnitab Kasemets. „Need on mul pööningus kastides, siin on väljas kolm kastitäit aastatest 2016–2018.“

Omamoodi on aastanäitusele lähenenud graafik ja multimeediakunstnik Marko Mäetamm, kelle installatsioon „Palun osta minu töid!“ heidab nalja uudse messiformaadi üle. „Lugesin selleaastase kevadnäituse kontseptsioonist kõige rasvasemalt välja sõna „messilaadsus“. Olles elus paaril kunstimessil käinud, püüdsin ma siia luua samasuguse keskkonna. Võtsin haamri ja naelad kätte ja panin selle kõik siia hästi kiirelt oma kätega üles, nagu asi messil tavaliselt käib,“ osutab Mäetamm oma tosinast suuremast ja väiksemast taiesest koosnevale väljapanekule.

„Ja loomulikult ei ole messil mingit mõtet, kui pole soovi oma töid turule paisata,“ muigab Mäetamm. Seetõttu jookseb kuvaril reklaamiklipp, kus kunstnik käib peale, et inimesed tema loomingut ostaksid, ja annab huvilistele pöördumiseks kontaktidki. Et miski ei jääks juhuse hooleks.