Milliseid tundeid tekitab Eesti naisrežissööride üdini isiklik dokfilm „Juured“ meesvaatajates? (6)

EV100 filmiprogrammi kuuluv dokfilm, õigemini lühidokumentaalide kogumik „Juured“ tegeleb teemadega, nagu esimene suur armastus, lapse kaotus, vananemine, truuduse murdmine, haprad suhted lähedastega. Lugude autoreiks on tuntud Eesti naisfilmilavastajad vanuses 29–61 aastat. Produtsent Ülo Pikkovi sõnul pole Eestis nii ausat dokki varem tehtud.

Kogumiku moodustavad Nora Säraku „Poeem armastusest“, Aljona Suržikova „Oodates imet“, Kersti Uibo „Emakivi“, Moonika Siimetsa „40 aastat hiljem“, Anna Hintsi „Emaga kloostris“ ning Heilika Pikkovi „Mu liha ja veri“. Lugude sisukokkuvõtteid saab lugeda siit.

Lühidokid on üles võetud Makedoonias, Tšehhis, Tais ja Eestis. Lugusid siduvate animatsioonide autor on Anu-Laura Tuttelberg, originaalmuusika on kirjutanud Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv. Filmi tootja on Silmviburlane OÜ, selle on kokku pannud Heilika ja Ülo Pikkov.

Uurisime kolmelt tuntud mehelt, mis mõtteid ja tundeid „Juurte“ vaatamine neis tekitas.

„Need režissöörid on otsinud teemasid väga-väga lähedalt enda seest,“ tunnustab Tambet Tuisk. „Anna Hintsi ema-tütre lugu ja Aljona Suržikova lapse kaotuse lugu on väga-väga valusad ja tänu sellele nad kõnetavad. Mida isiklikum julgeb autor olla, seda haavatavam ta on. Aususest tulebki see jõud ja võimas emotsioon, mida vaataja tunneb.

Ka vaheklipid olid võimsad, kuigi ma oleks tahtnud jääda nähtud lugudega natukeseks omaette. Ühest lühifilmist teise minek on selliste intensiivsete lugude juures väga raske. Ma oleks võinud lihtsalt minut aega musta pilti vaadata, et mõtteid puhastada. Vaadates filmi teist korda kodus, tegin ma lugude vahel pause.

Mis on lühifilmikassettide puhul hea – kui juhtub, et üks film sind ei kõneta, siis saab see kohe otsa ja tuleb järgmine. Kuigi siin mul seda probleemi ei olnud – kõik filmid kõnetasid.

Nora Säraku „Poeem armastusest“ oli hiilgavalt poeetiline jutustus armastuse teedel liikumisest ja siis välismaal olles oma juurte otsimisest. Minu jaoks oli see ehk kõige läbitöötatum film: Särak liitis eri kvaliteediga fotod tervikuks omaenda pealeloetud tekstiga, mis oli üllatavalt poeetiline ja suure üldistusjõuga. Väga huvitav algus!

Aljona Suržikova filmi kohta on raske muud ütelda, kui et see oli füüsiline vaatamine. Algus on nii lihtne ja ilus, aga kui film teeb pöörde, siis... uhh, seda pinget on iga keharakuga tunda. Mul on olnud kokkupuuteid sarnaste lugudega – mitte küll nii traagiliselt –, ja mõeldes neile emotsioonidele, saades aru nende inimeste valust, oli mul raske minna üle järgmisele filmile. Oleksin tahtnud hetke rahulikult olla.

Kuid Kersti Uibo „Emakivi“ on minu meelest geniaalne meditatiivne rännak. See oli film, kus kõik – nii helikeel kui ka kadreering – oli nii läbi mõeldud, et sealt ei saa mitte midagi ära võtta ega sinna midagi juurde panna. On täiesti üllatav, mismoodi ühest paigast, ühe kivi seest, võib leida nii palju erinevaid maailmu ja meeleolusid. Seda filmi võiks igal eluhetkel uuesti vaadata. Mul hakkas peas jooksma nii palju seoste ridasid ja kui ma filmi kodus uuesti vaatasin, tulid juba uued mõtted. Kersti Uibo annab oma elukogemuse ja teistsuguse stiiliga sellesse filmide paletti värvi juurde. 

Moonika Siimetsal on minu meelest harvaesinev empaatiavõime, tänu millele märkab ta elus toimuvaid asju ja suudab need tõlkida audiovisuaalsesse keelde niimoodi, et need on tragikoomilised ja südamest naljakad. Mina jään ootama, millal Moonika teeb täispika komöödiafilmi. Naisloojate vaimukus on väga-väga ilus asi, üldjuhul kasutavad mehed rohkem seda võtet. Moonika komöödia on eluline komöödia, samas portreteerib ta väga ausalt enda juuri läbi oma ema ja isa, läbi nende nooruse ja nende elu jooksul kogunenud tohutute asjade hunnikute.

Anna Hintsi filmist, mis on ema-tütre tervenemise teekond, oli aru saada, et režissöör kasutas filmimeediumit justkui teraapiana – et käia läbi enda teekonna valusad punktid. Seigad, mis vajavad väljaütlemist, lahtilaskmist ja nendest ülesaamist, et edasi minna. Ta avas väga õudseid üleelamisi, nagu buliimia ja vägistamine, millest vabanemine võib võtta terve elu. Selle kõige taustal olid suhted emaga. Huvitav, et esimeses filmis mainis Nora Särak kirjanik Milan Kunderat ja Kundera tuli mulle selle ema ja tütre loo puhul meelde, sest ta kasutab oma raamatutes palju ema ja tütre rivaliteeti ning ka selles filmis paistis see välja.

Heilika Pikkovi „Mu liha ja veri“ oli üllatavate käikudega, samas väga lihtsa vormiga perekonnajutustus vanaemast ja vanaisast. Kui vanaisa lõpuks reaalselt mängu toodi, siis algul mõtlesin, et see on vanaema uus mees, aga selgus, et see ongi see vanaisa, kellest terve film on räägitud.“

Viimase filmiga tekkis Tambetil ka isiklik paralleel. „Vanaema ütleb Heilikale: ma olen ju sulle vanaisast rääkinud. Heilika ütleb: aga mitte kõike. Me ei tea, kui kauaks meid üksteise kõrval on. Ma mäletan ka neid hetki, kus saad aru, et võib-olla on viimane hetk oma isalt või vanaemalt midagi küsida. Uurida oma lätteid ja juuri.“

Kokkuvõttes leiab Tambet, et lühidokid moodustasid väga hea terviku, täiendasid üksteist stiililt ja olid ka targalt reastatud.

Ta usub, et meesvaatajana talle midagi müstiliseks või hoomamatuks ei jäänud. „Seda küll mitte. Meis kõigis on nii nais- kui ka meespoolust. Sellest tulenevalt, kumb pool on ülekaalus, võib meie maailmanägemine olla natuke erinev, aga ma ei tähtsustaks seda üle, et tegu on naiste filmikassetiga. Võtaksin inimesi pigem kui loojaid, näiteks režissööre või maalikunstnikke, mitte kui naisi või mehi.“

Siiski leidis Tambet end filmi lõpus mõttelt, et tahaks nüüd heita sarnase pilgu meestemaailma. Näha, misasju toovad iseendast või ühiskonnast, kuskilt väga lähedalt välja meie meesrežissöörid. „Õnneks oli mul laua peal Loomingu Raamatukogus selle aasta alguses ilmunud „Kuusteist Eesti kirja“, kus kuusteist meeskirjanikku on kirjutanud kirja, osa neist isiklikul tasandil sama teravad. Soovitaksin pärast „Juurte“ vaatamist lugeda ka seda raamatut. Meesrežissööridele mõeldes meenus mulle aga Manfred Vainokivi film „Piknik raudteejaamas", kus ta ühe liinina käsitleb enda ja vanaema suhet, mis lõppeb vanaema surmaga. Olles ise juba keskealine mees, üle 50, tegeleb ta väga ausalt selle enda jaoks olulise suhtega.“

Ajakirjanik, ettevõtja ja maailmarändur Tiit Pruuli:

„„Juured“ on kirkalt säravate inimeste tehtud filmikassett. Omamoodi kirkad on kõik kuus filmi, ka Nora Säraku naiivne-armas maailma avastamise ja armumise lugu, ka Kersti Uibo esmapilgul staatiline pildikaskaad emakivist, ka Anna Hintsi banaalsevõitu ema-tütre suhtedraama.

Iga vaataja jaoks selekteeruvad sest kaleidoskoobist paratamatult välja oma lemmikud. Minu maailmaga haakusid enam Aljona Suržikova, Moonika Siimets ja Heilika Pikkov. Neis kolmes kihutavad emotsioonid ja dramaatika täiega mööda Ameerika mägesid. Ma tahaks ühtaegu olla Aljona abikaasa, Moonika isa ja Heilika vanaisa.

Neid lühidokke vaadates, ja mitte ainult Aljona Suržikova lapse surma näitava filmi puhul, oli ajuti tunne, et ekraanil olev valu ja armastus kandub füüsiliselt kinosaali ja on nõnda suur, et tahaks appi hüüdes saalist välja tormata. Ja siis tulevad sinna kõrvale rahulikumad ja helgemad lood, mis tekitavad hoopis teistsuguse meeleliigutuse. Tuleb sooja emotsiooniga huumorit ja peenikest irooniat.

Kokku moodustavad kuus teost aga eri teemade ja tempodega hea terviku. Nende filmidega viiakse meid käekõrval läbi naiselike maailmade sünnist surmani. Läbi pettumuste, petmiste, armumise, kire ja igavese armastuse. Kõigist neist kuuest naisekäest tahaks sel teel kõvasti kinni hoida, sest need käed on nagu juured, mis ühendavad meid ürgse ja igavikulisega, nagu ainult naised seda igiomaselt suudavad.“

Dirigent Jaan-Eik Tulve:

„Juurtest ammutame me kõik elujõudu ning juurtega oleme siin maapeal kinni seni, kuni nad ükskord meid lahti lasevad. Lühifilmide kogumik jutustas kuus väga intiimset lugu, mis kõik portreteerivad mingil omale iseloomulikul moel armastust.

Armastust kohtame võõrsil noorena uut elu alustades või vanana elule tagasi vaadates. On vanema-armastus ja lapse-armastus ning on ka armastus mõõtmatute suuruste vastu, mis visuaalselt väljendub peaaegu mõõtmatutes objektides.

Ehk kõige hingeminevam ongi see, et jutustatakse omaenda lugu ja ikka tollest, keda väga armastatakse. Selline siira ja vahetu armastuse tunnistamine ei ole sagedane tänases arvestavas ja kasule mõtlevas maailmas ning seetõttu loodan, et film paneb põksuma nii mõnegi uinunud südame.“

Millal ja kus saab dokfilmi „Juured“ vaadata?

TALLINN: igapäevaselt kinos Artis, 20. mail kinos Sõprus, eriseanss külalisega 27. mail Eesti filmimuuseumis.

TARTU: 19. mail Elektriteatris. 

PÄRNU: 19. mail ja 22. mail Apollo kinos.

JÕHVI: eriseanss külalisega 23. mail kinos Amadeus.

MÄRJAMAA: 23. mail kinos Helk.

HAAPSALU: 4. ja 6. juunil Haapsalu kultuurikeskuses.

KÄÄPA: 9. juunil Kääpa kinos.

ANIJA: 14. juunil Anija mõisas.

Kõigil seanssidel on inglise- ja venekeelsed subtiitrid.