Raamat

40 aastat tagasi surnud kirjanik raius raamatuisse omaenda Eesti elu ega harjunud pagulusega päriselt kunagi

Albert Kivikas: „Ma ei taha oma fantaasiat appi kutsuda. Kirjandus olgu sündinud elust endast.“

Aigi Viira, 19. mai 2018 00:01

5 KOMMENTAARI

p
Pealtvaataja/ 20. mai 2018 14:10
See oli kuidagi nii, et okupatsioonivõim võõrandas maja ja andis vanale Mart Rauale. Tol ajal polnud lootustki, et nõuka oleks kadunud. Kas maja oleks pidanud siis lihtsalt lagunema? Vähemalt hoiti seda niipalju korras, et sai tagasi anda. Iseasi on, et seadusnõksud ei võimaldanud seda muidu tagastada kui ostu teel... See oli küll jama, sest teised said tagasi, kui oli sundvõõrandamine ja meil tekkis palju sundüürnikke (kes muidugi pole milleski süüdi, vaid said kannatada). Nooremad Rauad ei puutu asjasse.
o
Odin/ 20. mai 2018 12:20
m
mõis.ta mõis.ta kes need on/ 20. mai 2018 07:32
kes võtsid hr Kivikase maja oma.le ja aasta.kümneid hiljem müüsid tema poegadele tagasi, nüüs õitsevad aja.lehtedes ja televisioonis häbi.raasugi tundmata ?!
i
Irf/ 20. mai 2018 15:02
Vana Mart Raud oli syydimõistetud vekslivõltsija, kes karistuse kandmise eest Soome pages. Taolised hyppasid muidugi nõukogude poolele yle, kui kodanluse poolt "represseeritud" tegelased (oli seal kambas nii riigi rahade raiskajaid, kui ka riigisaladuste myyjaid, kui ka lihtsalt huligaane, vargaid ja muid taolisi tegelasi). Midagi ebatsensuurset ega laimavat kommentaar ei sisalda. Raua vekslivõltsimine ja karistusest kõrvalehoidmine on yldteadmine.
o
Odin/ 20. mai 2018 16:20
Martin Raual lasub otsene veresüü kolonel Karl poja Emil Partsi väävelhappega piinamisel ja mahalaskmises 17.07.1941.a. Saadjärvel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee