LEHEMEHEST KIRJANIK: „Kirjanduse tegemisest ei ela inimene perega ära, ja nii ongi suurem osa energiast kulunud just lehetööks,“ põhjendas Kivikas, miks ta kuidagiviisi lehemeheametist kirjanduse kasuks loobuda ei tohi.Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Aigi Viira 19. mai 2018 00:01
„Teen oma tööd. Siin on ainult käepärasem töötada, ja rahulikum ka,“ kostis lehemees Albert Kivikas (18.01.1898–19.05.1978) Järva Teataja reporterile aastal 1943, kui too päris, miks romaani „Nimed marmortahvlil“ kuulus autor kolmekuulise puhkuse aegu Eesti Sõna peatoimetajana oma kabinetis passib. Kivikas visandas uut romaani ja väitis, et lehetoimetuses on seda märksa mugavam teha kui koduseinte vahel.

„Teen oma tööd. Siin on ainult käepärasem töötada, ja rahulikum ka,“ kostis lehemees Albert Kivikas (18.01.1898–19.05.1978) Järva Teataja reporterile aastal 1943, kui too päris, miks romaani „Nimed marmortahvlil“ kuulus autor kolmekuulise puhkuse aegu Eesti Sõna peatoimetajana oma kabinetis passib. Kivikas visandas uut romaani ja väitis, et lehetoimetuses on seda märksa mugavam teha kui koduseinte vahel.

„Selle lärmi sees on ennast kergem eraldada kui koduses,“ kinnitas kirjanik uudishimulikule ajakirjanikule. „Siin kulgeb kõrval üks elu, ajalehe oma, kodus aga nelja lapse eri elud. Nii et neli korda enam segab ja seob.“ Ses leheloos, mis kandis pealkirja „Kirjanik toimetuselaua taga“, kõneles Kivikas, et töötab ümber oma 1924. aastal ilmunud asunikuromaani „Jaanipäev“.

Tõsi, kirjanik oli vaat et kindel, et puhkusest selle teose valmimiseks ei jätku. „Asi kasvab ja areneb kogu aeg, ja pealegi ei kirjuta ma enam kaugeltki nii kiiresti kui vanasti, nagu ma nüüd ei või endale lubada, et mu aine mulle endale igituttav ei ole,“ põhjendas ta. „Ma ei taha oma fantaasiat appi kutsuda. Kirjandus olgu sündinud elust endast, ainult säärasena annab ta ka elule midagi tagasi. Väljamõeldud kirjandus aga jääb elule võlgu.“

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (5)

Pealtvaataja 20. mai 2018 14:10
See oli kuidagi nii, et okupatsioonivõim võõrandas maja ja andis vanale Mart Rauale. Tol ajal polnud lootustki, et nõuka oleks kadunud. Kas maja oleks pidanud siis lihtsalt lagunema? Vähemalt hoiti seda niipalju korras, et sai tagasi anda. Iseasi on, et seadusnõksud ei võimaldanud seda muidu tagastada kui ostu teel... See oli küll jama, sest teised said tagasi, kui oli sundvõõrandamine ja meil tekkis palju sundüürnikke (kes muidugi pole milleski süüdi, vaid said kannatada). Nooremad Rauad ei puutu asjasse.
Odin 20. mai 2018 12:20
Tao rauda, raud on kuum.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS