LEHEMEHEST KIRJANIK: „Kirjanduse tegemisest ei ela inimene perega ära, ja nii ongi suurem osa energiast kulunud just lehetööks,“ põhjendas Kivikas, miks ta kuidagiviisi lehemeheametist kirjanduse kasuks loobuda ei tohi.Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Raamat
19. mai 2018, 00:01

40 aastat tagasi surnud kirjanik raius raamatuisse omaenda Eesti elu ega harjunud pagulusega päriselt kunagi

Albert Kivikas: „Ma ei taha oma fantaasiat appi kutsuda. Kirjandus olgu sündinud elust endast.“ (5)

„Teen oma tööd. Siin on ainult käepärasem töötada, ja rahulikum ka,“ kostis lehemees Albert Kivikas (18.01.1898–19.05.1978) Järva Teataja reporterile aastal 1943, kui too päris, miks romaani „Nimed marmortahvlil“ kuulus autor kolmekuulise puhkuse aegu Eesti Sõna peatoimetajana oma kabinetis passib. Kivikas visandas uut romaani ja väitis, et lehetoimetuses on seda märksa mugavam teha kui koduseinte vahel.

„Teen oma tööd. Siin on ainult käepärasem töötada, ja rahulikum ka,“ kostis lehemees Albert Kivikas (18.01.1898–19.05.1978) Järva Teataja reporterile aastal 1943, kui too päris, miks romaani „Nimed marmortahvlil“ kuulus autor kolmekuulise puhkuse aegu Eesti Sõna peatoimetajana oma kabinetis passib. Kivikas visandas uut romaani ja väitis, et lehetoimetuses on seda märksa mugavam teha kui koduseinte vahel.

„Selle lärmi sees on ennast kergem eraldada kui koduses,“ kinnitas kirjanik uudishimulikule ajakirjanikule. „Siin kulgeb kõrval üks elu, ajalehe oma, kodus aga nelja lapse eri elud. Nii et neli korda enam segab ja seob.“ Ses leheloos, mis kandis pealkirja „Kirjanik toimetuselaua taga“, kõneles Kivikas, et töötab ümber oma 1924. aastal ilmunud asunikuromaani „Jaanipäev“.

Tõsi, kirjanik oli vaat et kindel, et puhkusest selle teose valmimiseks ei jätku. „Asi kasvab ja areneb kogu aeg, ja pealegi ei kirjuta ma enam kaugeltki nii kiiresti kui vanasti, nagu ma nüüd ei või endale lubada, et mu aine mulle endale igituttav ei ole,“ põhjendas ta. „Ma ei taha oma fantaasiat appi kutsuda. Kirjandus olgu sündinud elust endast, ainult säärasena annab ta ka elule midagi tagasi. Väljamõeldud kirjandus aga jääb elule võlgu.“

Edasi lugemiseks: