ARVUSTUS | „Kas see on nuga mu riistas?“ ehk „Deadpool 2“ küsib vaid olulisi küsimusi (2)

Olgu, tegu pole siiski totaalselt ideaalse linateosega. Teoreetilisel tasandil peaksid järjelood automaatselt paremad olema, sest need ei kannata enam kohustusliku sünniloo ikke all. Tegelase võimed on vaatajale juba ammu selgeks tehtud (ja kui ei ole, siis miks üldse numbrit 2 kandvat filmi vaatama minna), seega poleks ju vaja teha muud, kui et lase hullumeelne antikangelane Deadpool valla ja anna katkematult hagu! Kahjuks on stsenaristid end siiski pisemat sorti kivi külge aheldada otsustanud ning linateose tempo ei jõua kunagi maksimaalse kiiruseni.

Probleem seisneb selles, et filmi keskne narratiiv on pisut… noh, igav. Ma ei hakka šüžeed ümber jutustama, ent olgu öeldud, et suures osas on tegu pigem kulunud klišeede kogumikuga, mille primaarseks missiooniks on kogu vanker käima lükata, et Ryan Reynolds oma punase maski alt nalju saaks välja pritsida.

Õnneks on naljad üldjuhul siiski esmaklassilised ning paarile nõrgemale džõugile saab tänu sellele äärmise kergusega läbi sõrmede vaadata. Tehakse nii teravaid torkeid teistel superkangelastel põhinevate filmide suunas (pole vahet, kas Marvel või DC), samuti visatakse puid alla Ryan Reynoldsile endale. Kes vähegi pisut krõbedamatest naerutajatest lugu peab, see kurvameelselt koju ei pea lonkima.

Reynolds on äge, tulevikust tagasi rännanud Cable’it kehastav Josh Brolin on äge, seksikat Dominot kehastav Zazie Beetz on äge, visuaalselt on film täiesti okei, verd ja soolikaid on ämbritega ja tagatipuks suudetakse vahel vaatajat kohe päris korralikult üllatada.

Hea film, mida lastega vaatama minna.