STAARIGA TRENNI | Ansambel La La Ladies: käime küll trennis, aga ka meie esinemised on omaette treeningud

„Mina hoian end vormis üleüldise tervisliku eluviisiga – rohkem kõndimist ja ikka vaatad, mida suhu pistad. Trennikäimine on minu jaoks raske – just see, et rutiini paika saada,“ tunnistab ansambli liige Kethi Uibomägi. Inga Tislar ütleb, et ka nende kontserdid on omaette trenn.

Kes La La Ladiest laval näinud, see teab, et tantsu vihuvad piigad seal korralikult. „Esinemine kestab tavaliselt tund aega, teeme kaks pooletunnist setti ehk see on nagu kaks korda pool tundi korralikku trenni kontsadel,“ lisab Kethi.

Inga sõnab, et kontserte on nad harjunud andma ja see ei tundugi enam nagu trenn. Ühe kontserdiga kulub piigadel umbes 700 kalorit, teinekord võib õhtu jooksul olla ka mitu ülesastumist ehk kalorikulu tuleb korrutada mitmega. „Kui trenni tuled, siis on selline tunne, nagu poleks kunagi midagi füüsilist teinud,“ naerab Inga.

Kõik kolm tüdrukut olid ka lapsepõlves sportlikud. „Mina käisin kergejõustikus, kuid samal ajal ka muusikakoolis ja pidin lõpuks valima, sest mõlemat ei jõudnud,“ ütleb Kethi. „Meil oli ka hästi sportlik kool – neli korda nädalas kehaline kasvatus ja lisaks ujumine.“

Kethi õppis Valga Gümnaasiumis ning nende direktor oli Pavel Loskutovi treener. „Kuna elasin väikeses linnas, kõndisin või sõitsin rattaga – kooli ja tagasi – umbes 15 kilomeetrit päevas.“ Kui Kethi Tallinnasse kolis, hakkas ka kaal tõusma. „Kooliajal olid kindlad toidukorrad, polnud mingit näksimist ja ka taskuraha polnud nii palju, et mingit jama osta.“

Diana Varik sõnab, et tema oli noorena sprinter ning jooksmisega tegeleb ta aeg-ajalt praegugi. „Minu jaoks on trenn terve elu olnud oluline. Olen tähele pannud, et mul tekivad mingid rutiinid. Kaks aastat tagasi hakkasin kolm korda nädalas jooksmas käima ja osalesin kõigil võistlustel. Kui aasta hiljem seda uuesti proovisin, ei saanud ma kuidagi käima.“ Lisaks on Diana suurema osa oma elust tantsimisega tegelenud.

Inga tegeles kunagi iluvõimlemise ja tantsimisega. „Olen praegu, 22aastasena, kõvasti halvemas vormis kui 10 aastat tagasi. Mingil ajal lõi mul aga välja reumatoidartriit ja nüüd ei saa ma mingeid asju teha,“ ütleb Inga. Ka meie ühistrennis tegi Kaspar talle pisut teistsugused harjutused, et Inga käele liiga ei teeks. „See tõmbab keti ikka täiega maha ja kõik see ronib sulle pähe.“ Sellisel juhul tasub lihtsalt probleemist üle olla ja omale sobiv lahendus leida.

Praegu on tüdrukud oma kehad usaldanud personaaltreener Kaspar Lannese hoolde. „Soovitan kõigil alustada personaaltreeneriga – nii õpid kõik harjutused õigesti selgeks ja siis saad edasi otsustada, kas minna rühmatrenni või üksi jõusaali,“ ütleb Kethi. „Tehnika on kõige olulisem. Pigem tee harjutusi aeglaselt, aga korralikult.“

Inga ütleb, et kui treener on kõrval, on ka endal palju raskem viilida. „Ma tean, et üksi trenne tehes laseks ma palju rohkem ebavajalikke pausikesi sisse, mis lõpuks kuhugi ei vii.“ Ka Diana kiidab personaaltreenerit. „Inimesed on ju erinevad – nende kaal, vastupidavus, motivatsioon. Väga palju mängib selles rolli ka magamine ja toitumine. Eratreener mõtleb sulle parima kava, annab sulle soovitusi ja arvestab vajadusel ka terviseprobleemidega,“ sõnab Diana. „Oletame, et sul on selg haige või süda hakkab kergelt puperdama, siis käid trennis, ei saa hakkama, sul on valus ja mõtledki, et igasugune trenn on vastik. Personaaltreener näitab sulle trennist magusama poole.“

Kethi, Inga ja Diana püüavad trennis käia kõik koos, sest nii on lihtsam end motiveerida. „Ka see annab motivatsiooni, kui oled kellelegi lubanud, et lähete,“ ütleb Kethi. Diana lisab, et praeguseks on välja mõeldud ka palju harjutusi, mida teha koos paarilisega. „Näiteks oled plankasendis ja pead andma paarilisele plaksu. Kui pead seda tegema, on palju raskem järele jätta.“

Lisaks annab sõbra pingutuse vaatamine ka omale motivatsiooni juurde. „Näiteks praegu, kui me tegime liivakotiga väljaasteid – ma ei teadnud, kas sa enam jaksad, aga nägin, et sa liigud ja liikusin kohe kaasa. Sünkroon on väga oluline.“

Väga oluline on ka treener, kellega trenni tehakse. „Me Dianaga oleme treeneri osas väga valivad. Meil on mõned lemmiktreenerid ja on olnud olukordi, kus on sama treening, aga teine treener ja ma ei suuda trennis olla,“ ütleb Uibomägi. Kõige lahedam on selline trenn, kus sa ei pane tähelegi, et tund aega on möödas.“ Diana nõustub. „Tantsutrennid on sellised, kus tantsid, teed trenni ja ei pane tähelegi.“

Toitumisest rääkides kinnitavad Inga ja Diana, et Kethi on neist toitumise osas kõige tublim. „Ma käisin just toitumisnõustaja juures. Mul on olnud 12 aastat aneemia ja ma ei söö piisavalt korralikult. Ma ei lasknud teha otseselt toitumiskava, kuid kirjutan üles mida ja kuidas ma söön,“ räägib ta, et peab toitumisel jälgima seda, et veri korda saaks. „Ma ei söö rauatablette, vaid annan päeval vahepaladega omale rauda juurde.“

Inga ütleb, et muusiku elukutse puhul on graafik üsna hektiline ja tihti võib juhtuda, et päev otsa toitud korralikult, kuid kui õhtul on esinemine või stuudiosessioon ja nii haarad ikka öösel midagi ebatervislikku süüa. „Või backstage’s läheb käsi ikka snäkilaua poole.“ Diana sõnab, et tema on kõige hullem näide toitumisest. „Hommikul ma ei söö, söön lõunat ja kui õhtul kõht tühi on, siis söön täiega! Võin süüa tahvlite viisi šokolaadi, saiakesi, juua Coca-Colat.“

Diana ütleb, et talle ei maitse kohv, kuid meeldivad energiajoogid. „Kui olen päev otsa kontoris tööl, annan ajule magusaga energiat. Ma võin vabalt ära süüa ka kolm pakki krõpsu!“ Kethi ütleb, et tema keha annab rämpstoitu süües endast kohe märku. „Mul tulevad kohe vistrikud ja mul hakkab halb. Kui olen magamata ja söön magusat, tuleb mul aga migreen.“

Dianale sobib, et ta sööb siis, kui keha ütleb, et kõht on tühi. „Püüan siis lihtsalt mõelda peaga, et ma ei pea ju sööma krõpsu, vaid saan kõhu ka tervislikult süües täis.“