Vanaema: „Ma olen vana, mitte loll!“ | Eesti inimeste kapist välja tulemise lood (35)

Üks neiu ehmatas oma ema päris tõsiselt ära. Kuid mitte sellega, et tal on naissoost elukaaslane, vaid oma surmtõsise ilme ja närvilise olekuga pani ta ema muretsema, et juhtunud oli midagi hoopis tõsist: „Ema nägu vajus üha enam ära, mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin. Ise üha jutustades mõtlesin, et appi, see lugu ei saa hästi lõppeda. Ja kui lõpuks ütlesin, et mul on elukaaslane ja ta on naine, prahvatas ta: „Jumal tänatud! Ma arvasin, et sa hakkad surema! Sa pead oma jutuvestmise oskusi ikka kõvasti lihvima.““

Kõige rohkem kartsid jutustajad oma kirjelduste kohaselt vanaemasid. Kaks poiss-sõpra saatsid puhkuselt kaardi, mille korjas kogemata üles vanaema. Kuid kõik lõppes ootamatult hästi: „Ainus kommentaar: „Ma olen asjadega kursis.“ Sealt edasi on ühised sünnipäevad, jõulud ja kõik muu absoluutselt loomulik pärisosa.“

Ühe tütarlapse vanaema solvus uudist kuuldes südamepõhjani. Mitte sellepärast, et lapselaps on lesbi, vaid sest tüdruk ei julgenud ise vanaemale rääkima minna, saates hoopis venna sõnumit edastama. Pahane vanaema nõudis, et kui koosellumispeo kutset talle isiklikult ei edastata, ei ole tema sinna üldse tulemaski. „Ühel päeval ta läkski vanaema juurde ja ütles otse välja, et ma olen lesbi ja minu korterikaaslane on tegelikult mu kaasa. Mille peale vanaema ütles, et ta võib olla vana, aga mitte loll. /.../ Ja palus vennal meile edasi öelda, et me oleme argpüksid ja kui me tahame, et ta meie koosellumise päevale tuleb, siis peame me ise teda kutsuma, isiklikult.

Ega ei jäänudki mul siis muud üle, kui minna ühel päeval vanaema juurde ja teda meie päevale kutsuda. Loomulikult oli vanaema nõus tulema, aga uksel hüüdis ta mulle veel järele: „Ise olete kaks kõrgelt haritud naist, aga saadate venna kastaneid tulest tooma, argpüksid sellised!““

Teine, kelle arvamust pisut kardetakse, on isa. Kuid nagu kirjeldab üks naine, oli tema isal mureks hoopis tütre kodu remont. „Mäletan, et istusin isaga autos ja tema tegi nagu ikka mu tulevikuplaane. Ja siis kuidagi hakkas rääkima, et „vaat leiad mehe, kolite kokku, teete korteris remondi lõpuni…“ Kaugemale ta ei jõudnudki, sest mina torkasin vahele: „Aga äkki leian naise?“ Mis peale isa ainult ühmas: „No naise, mis vahet, aga et siis teete selle remondi lõpuks ära.““

Naine, kelle isa on siitilmast lahkunud, meenutab teda helge mälestusega: „Aga sel päeval, kui rääkisin oma isale, et olen oma naisega kihlatud, nägin ma ta näost siirast rõõmu, millest ka järeldan, et tema toetus on mul olemas. Ja talle väga meeldis teha miniate nalja. Et iga kord, kui ema linna mind või venda vaatama tuli, siis isa ütles, et tervita siis miniaid ka.“

Teisi Eesti LGBT-kogukonna lugusid saab lugeda LGBT Ühingu Facebooki lehelt SIIN.