Legendaarse vanameistriga tulevad kaasa peer ja pardid (4)

Täna, 15. mail oma 90. sünnipäeva tähistav Miki Hiir on Maarjamaal omanimelise pildiraamatu kaante vahel seigelnud juba 1992. aastast alates. Kui nooruspõlvest meenuvad vaid positiivsed emotsioonid, siis viimaste aastate jooksul on armsa juustusöödiku jutud minust mööda läinud. Aga nagu räägivad ka laulusõnad, siis vana arm ei roosteta, seega kuidas paremini tähistada enda lapsepõlve lemmikhiire suurejoonelist juubelit, kui meenutada vanu häid aegu koomiksiraamatute seltsis. Nii sammusingi poodi.

Esimeseks “ohvriks” sattuski too eelnimetatud eriväljaanne, mille kaante vahele mahub nii mõndagi. Sisukord lubab kolme uut koomiksit, nalju ning trikke ja nippe. Kahjuks tuleb tõdeda, et ajakirjas “Miki Hiir” on Mikit ennast tunduvalt vähem, kui arvata võiks - ⅔ lugudest keskenduvad hoopiski Piilupart Donaldile. Kuna mu lemmikpart on pigem Pekingi, keskendume sellele ainsale Miki-kesksele visuaalsele novellile.

Lühilugu “Hirmu haardes” algab Mehhiko kruusateedel. Arheoloogilistelt väljakaevamistelt naasvad Miki ja Kupi peatuvad Quadalupe nime kandvas väikeses külakeses, et süüa ja puhata. Närviline kõrtsuomanik kupatab terassile istuva duo aga koheselt siseruumidesse, kuna pimeduse hakul lonkivat õues ringi koletu müütiline koerasarnane elukas Chupacabra! Tegemist on lihtsa, ent toimiva müsteeriumiga, mille pikantsemad detailid ei jää hoomamata ka noorema lugeja jaoks. Visuaalselt meeliülendav kunstiline stiil omab isikupära ning sobiks kasvõi raamide vahel kodukaminat kaunistama. Okei, keda me petame, tegelikult on lugu loll (chupacabra osutub lihtsalt värvitud koeraks) ja joonistused täiesti tavalised.

Samast raamatust leitavad trikid ja nipid jätavad kahjuks samuti soovida. “Nädala trikk” tiitlit kandev vemp nõuab, et sina oleks mütsikandja, et su sõber oleks mütsikandja ja et teil oleks tagatipuks veel täpselt samasugused peavarjud, et sa saaksid siis selle tulemusena sulaselget kelmust meenutavat koerust läbi viia. Lõppeks on siia-sinna poetatud ka paar niivõrd lamedat nalja, et ka Harju keskmikku kuuluv 5aastane vangutaks pead ja haaraks Tolstoi kogutud teoste järele.

Sellega mu kirjanduslik huvi siiski ei päädinud. Otsustasin poelettidelt kaasa haarata ka “Koomiksikogu” nimelise kirjatüki. Kõnealune 250-leheküljeline kogumik oli kilesse mähitud, justkui oleks tegu sama leti kõrgematel riiulitel kodu leidnud meestekirjandusega. Avamisel selgus, et kile eesmärk pole takistada noortel silmadel paljastatud rindade nägemist - kinnine pakend kätkes endas hoopiski ühte võikaimat lehka, mida minu ninasõõrmed kõikide elatud aastate jooksul tundnud on. Kiire pilk hinnasildile paljastas, et saatana enda käsi on mängus - koomiksiraamatu eest küsitakse ei rohkem ega vähem kui 6,66€!

Küll olin positiivselt üllatunud, et vähemalt paksema raamatu seest võib leida täiesti adekvaatselt kirjutatud lugusid. Palju õnne, Miki! Sa pole siiski oma sära täielikult kaotanud (olgugi, et ka “Koomiksikogu” on valdavalt partide poolt vallutatud).

Kallis lugeja, kumb sulle rohkem meeldib? Kas hoiad pöialt hiirele või pigem eelistad parti?