Mis puudutab Iisraeli võidulugu, siis see ei ole kohe kindlasti minu tassike teed. Iisraeli laulu edu taga on praegu kõikvõimalikud Me Too ja muud kampaaniad. See ei ole ju halb, et ta natuke sel laineharjal sõidab, ainult et kas see on laul, mis tõmbab terve Euroopa enda taha?
Võidulaulu esituse klounaad kinnitab aga selget tendentsi, et kui sa teed eurolaululaval tsirkust, saad sa tippu. Kuigi oli lugusid, mis kogusid punkte ka lihtsalt hea laulu ees.
Mulle meeldis Austria. Mulle meeldis Iirimaa. Ja Leedu – selline neonaivistlik lugu – oli kah väga tore. Ungari enda mahlas oli huvitav. Aga polnud vau-pala nagu 2012, kui võitis Rootsi tümakalugu – Loreeni „Euphoria“. Vaat siis oli kohe selge, et see on lugu, mis lõikab, ja kui ma ei eksi, sai ta ka mäekõrguselt teistes rohkem punkte. Tänavune võidulaul päris pauguga ei lõiganud.
Vanasti oli Eurovision nagu „Horoskoobi“ lauluvõistlus, nüüd aga puhtalt televisioonisündmus. Ma vaatasin laupäeval, et osa esinejaid ei saanud sellest päris täpselt aru – nad esinesid rahvale saalis, mõistmata, et see on kõige väiksem grupp, kelle tähelepanu nimel vaeva näha. Esinema peab ikka kaamerale. Esile tõuseb laulu, telesõu ja esineja artistlikkuse koostoime. Laul üksi teeb harva midagi, Portugali eelmise aasta lugu oli selles mõttes erand, aga see oli ka täiesti uskumatult kihvt.“
Kommentaarid